Leonardo da Vinci lõputu kannatuste rada kinolinal
Leonardo da Vinci on see esimene Leonardo, kellest kogu maailm siiani vaimustuses on. See, kes Titanicu pardale ära eksis, tema on teine Leonardo ja temast saab rääkida kunagi hiljem.
Multitalendist meistrit, kes oleks vähegi Leonardo da Vinci sarnane, on tänapäeval raske kohata ja kedagi, kes oma leiutamise kõrvalt jõuaks maalida maailmakuulsaid maale, võibki otsima jääda.
Da Vinci kirev elu ja leiutised annavad inspiratsiooni ja materjali veel aastasadadeks. Selline pealtnäha põnev elu oleks patt vahepeal unustuste hõlma jätta. Kuid vaadates filme, kus da Vincit kehastatakse või karakterina välja tuuakse, tekib mõte, et äkki unustuste hõlmas või lihtsalt paberil oleks ta tegemistel kergem viibida.
Uue animatsiooni "Leo Da Vinci: Mona Lisa juhtum" valguses on paslik arutleda selle üle, miks on filmid ja animatsioonid, kus Da Vinci elulugu käsitletakse ja ta karakterina välja tuuakse, alati nii kesised. Suurkuju da Vinci elu tundub paberil põnev, seiklusterohke ja kõike muud kui igav.
Näiteks ei käi siia alla Dan Browni kuulus triloogia. Dan Brown sidus edukalt müsteeriumi da Vinciga, uues fiktsionaalse jutustuse suurmeistri ümber, mis tõi tema teostele ja nende ekraniseeringutele kaasa tohutu edu.
Samas filmid, kus da Vinci tuuakse karakterina sisse või esitletakse suisa ta elulugu, ei leia inimeste poolt just kõige positiivsemat vastukaja. Alustades 1919. aasta Itaalia tummfilmist, mis käsitleb suurmeistri elulugu, jätkates Itaalia 1971. aasta sarjaga "The Life of Leonardo da Vinci" ja lõpetades samanimelise animatsiooniga 1996. aastast. Märkimist mainib veel äärmiselt kehva tulemusega 1993. aasta film "Quest of the Delta Knights", mida filmiportaalis IMDb on hinnatud kõigest 2,1 punktiga kümnest.
Põhjuseid, miks meistri eluloofilmidele ja animatsioonidele nii leige vastuvõtt on, võib olla mitmeid.
Alustada saab kehvast stsenaariumist. See, et tegemist on suurmeistriga ja ta elu on pealtnäha põnev, ei tähenda, et ainult sellest piisabki. Vaeva tuleb näha ka stsenaariumi kallal ja vaadata, et edastatav info oleks vaatajale põnev ja eluloole kohane. Kehv stsenaarium võib ka kõige põnevama eluloo igavaks muuta.
Põhjuseks võib olla ka see, et meistri elulood on ette võtnud äärmiselt kehvad režissöörid. Sest olgem ausad, suurkujusid, kellest eluloofilme teha on tuhandeid ja isegi praegu tekib neid kümnete kaupa juurde. Nii võibki järeldada, et riski jutustada meistri lugu on ette võtnud režissöörid, kes peaksid kriitilise pilguga oma karjäärivaliku üle mõtlema.
Kolmandaks põhjuseks võib pakkuda selle, et tegelikult polnudki da Vinci elu suurem asi. Ta oli küll kõige legendaarsema maali autor, leiutas salvrätiku ning sukeldumisülikonna, rääkimata veel mitmetest teistest leiutistest ja kunstiteostest. Äkki nende põnevate leiutiste kõrval oli ta enda elu lihtsalt ilmatuma igav?
Viimane on neist kolmest kõige vähem tõenäolisem. Äkki suudab uus animatsioon, mis da Vinci elulugu käsitleb, meid üllatada ja teeb kannapöörde selles õnnetus kehvade filmide/animatsioonide jadas. Või siis jätkab seda lõputut kannatuste rada.
Siiski on praegu paras aeg, et mõni võimas režissöör võtaks da Vinci eluloo jutustamise enda kätesse ja edastaks selle suurkujule väärilisel moel.
