ARVUSTUS | "Triivijad" pole väga põnev, aga romantilise draamana õnnestub küll
Traagilise loo keskmes on Tami Oldham (võrratu Shailene Woodley) ja Richard Sharp (mitte nii võrratu Sam Claflin), kõrvuni armunud armastajapaar, kes 1983. aastal keset Vaikset ookeani jahiga orkaani kätte jäid ja seejärel oma elu eest võitlema pidid. Kuigi lool on paberil kaalu küll – noh, kaks inimest üksi paadiga ookeanil põrgutormi käes, tõestisündinud värk, võitlus ellujäämise nimel, inimese ja looduse vastasseis jnejne –, ei jäta tõestisündinud loo raamid filmitegijatele eriti palju mänguruumi. Seetõttu on teoses ülemäära palju täitetegevusi ja taustainfot, mis kahjuks loo mõjuvusele suurt midagi juurde ei anna.
Kuigi "Triivijad" on lahterdatud žanrilt nii märuliks kui seiklusfilmiks, pole Indiana Jonesi või Rambo fännidel mõtet kinno minna. Imelikul kombel on filmi fookus paljutõotava põhisündmuse asemel hoopis noorpaari armusuhtel, mis ilmselt vastupidiselt filmitegijate ootustele on tegelikult üks teose nõrgemaid lülisid. Kuigi Woodley on oma rollis võrratu, pole tal Clafliniga erilist keemiat, ja olenemata kõigist püüdlustest nende suhtest sajandi armastuslugu välja voolida, jääb nende tutvus pealiskaudseks ja väheusutavaks. Niisiis on stsenaristid panustanud valele meeskonnale, sest noorpaari suhe paati pinnal ei hoia.
Lugu algab paljutõotavalt – kohe pärast õnnetust, mis Richardi üle parda paiskab ja Tami oimetuks lööb. Kuigi on aimata, et sündmustik hüppab õige pea tagasi õnnetuse-eelsesse aega (ja nii ka juhtub), võib siiski fantaseerida, kui tugeva ellujäämisdraama saaks "Triivijatest" välja voolida, kui tegevus toimukski lineaarselt, kronoloogiliselt pärast õnnetust, ning näitaks meile tegelaste kannatuste ja läbielamiste kaudu nende suhte ja ka karakterite tugevust. Kuna filmi nimi on "Triivijad", poleks selline süžee ju sugugi kohatu. Samas on selge, et film ei püüagi olla üdini tõsine ja realistlik ellujäämispõnevik, vaid pigem sellise motiiviga romantiline draama, nii et ma pole kindel, kas kriitika kahtlasevõitu narratiivi pärast tegelikult teenitud on.
Peamine probleem pole tegelikult isegi mitte selles, kuidas seda lugu jutustatud on (vastus sellele küsimusele oleks "enam-vähem nii hästi kui võimalik"), vaid pigem selles, et lugu polegi õieti olla, vähemalt mitte täispika filmi jagu. Tormi üle elanud triivijaid ei kimbuta palju muud kui nälg ja veepuudus, nii et olgu nende kannatused kuitahes suured ja õudsed, pole neid pildis sugugi huvitav näidata. See selgitab ka, miks fookus hoopis armuloole lükatud on, ehkki ka see on enamjaolt, nagu lõpus välja tuleb, fabritseeritud lisand ergutamaks ühekülgset ja igavavõitu süžeed. Suurel pöördel poleks muidu võib-olla vigagi, aga seda esitatakse viisil, mis jätab mulje, nagu peetaks vaatajat idioodiks.
Kuigi "Triivijate" suunas on oluliselt lihtsam pilduda kriitikanooli kui kiitust, pole tegelikult tarvis filmi täielikult maha kanda. Nõrga stsenaariumi taga on kaalukas lugu, huvi ei haju filmi jooksul kordagi täielikult ning peaosaline Shailene Woodley saab maha ühe oma karjääri veenvama näitlejatööga, mis "Triivijad" ka igavamatel hetkedel usutavaks teeb. Romantiliste draamade fänn siin tõenäoliselt kuivale ei jää.
"Triivijad" on praegu kinodes.
