Kihnu Virve meenutab, kuidas ta rasedana peaaegu märga hauda oleks sattunud: tuul oli hirmus ja muudkui lükkas minu paati minu suunas

Rahvalaulik Virve Köster ehk Kihnu Virve elu on alates sünnist peale olnud merega seotud. Virve on merest ka palju muusikat kirjutanud, kuid samas tead ta, et meri võib tahtmise korral ka elu võtta. Virve meenutab Kroonikas kahte hirmsat seika oma minevikust, kus surm laugel ei olndu.

"Minuga on elus igasuguseid asju juhtunud. Aastaid tagasi, kui olin veel noor, oleksin äärepealt siitilmast lahkunud. See oli suvel. Paadimootor ütles üles. Lained olid kõrged ja üks neist paiskas mind merre. Mäletan isegi selle värvi – rohekaskollane. Ma ei oska väga hästi ujuda, koera moodi ujumisega saan hakkama. Ujusin koera, olin rase kah. Hulpisin vees ja märkasin, et minu suunas liigub mingi must vari. Vaatasin ülespoole ja nägin, kuidas paat hakkab üle mu pea ujuma. Arvasin, et ongi kõik… Minu õnneks oli teise paadiga merel mu vennanaine. Tuul oli hirmus ja muudkui lükkas minu paati minu suunas. Kui vennanaist poleks tookord seal olnud, olekski minu lõpp käes. Ta ei näinud mind kohe, kuid siis sõudis lähemale ja viskas mulle nööri. Teate, kui inimene hakkab uppuma, siis pea läheb põhja ja jalad tõusevad veepinnale."

"Üks juhtum oli ka siis, kui olime vennaga veel päris lapsed. Läksime ujuma ja ta tahtis mulle näidata, kuidas paadi alt läbi ujuda. Ta läks vette, sukeldus ja jäi paadi alla naela külge kinni. Siputas seal jalgu ja käsi. Mina aga ei julgenud pead vee alla üldse panna. Hirmus kartsin seda. Vaatasin tema rabelemist vees ja mõtlesin – kas tõesti minu kallis vend upub nüüd minu silme all? Pistsin pea sulpsti vee alla ja sikutasin naela. Ja ma sain ta lahti! Kui olime veest välja tulnud, ütles vend mulle: „Tead, Virve, kui sa oleks hetk hiljem tulnud, oleks ma läinud olnud…“ Seega pääsesin ükskord ise uppumissurmast ja ükskord päästsin venna."