"Pärilik" on väga õudne film sellest, kuidas naisi ei usuta
Eesti kinodesse jõudnud õudusfilm "Pärilik" ("Hereditary") jutustab loo surmast, traumast ja deemonitest. Samas räägib film ka sellest, kuidas mehed ei kuula oma naisi, kui nende poole murega pöörduda. Film lahkab mitmeid huvitavaid teemasid, mistõttu soovitame artiklit lugeda, kui film nähtud, sest avaldame sisule oluliseid detaile.
"Päriliku" näol on tegemist filmiga, mis kerib pinge sujuvalt üles ja pakub vaatajale õõvastavaid õudusstseene. Räägitakse, et tegemist on ühe kõige hirmuäratavama filmiga, mis viimasel ajal valminud on. Loo keskmes on traumast toibuv pere, kelle majas hakkavad juhtuma judinaid tekitavad sündmused.
Nagu iga tõeliselt hea õudusfilm, on ka "Pärilik" saanud arvestatavat vastukaja. Film proovib anda aimu, mis tunne võib olla läbi elada kestvat traumat. Samas on "Pärilik" ka sellest, kuidas suhtume ja näeme surma ning mõistame lähedase kaotust.
Filmi keskmes on naine nimega Annie (Toni Collette), kelle ema lahkus hiljuti loomuliku surma tõttu. Veidi aega hiljem kaotab Annie ka oma tütre Charlie, kes sureb autoõnnetuses.
"Pärilik" räägib mõneti ka sellest, et sageli välditakse naiste muresid ja neid ei soovita kuulata. Näiteks Annie tütar Charlie sureb, sest peol kooki süües selgus, et seal olid pähklid. Charlie oli aga pähklite suhtes allergiline. Tal tekkis hoog ja vajadus arstiabi järele. Kui Charlie läks otsima oma venda, et haiglasse saada, selgus, et vend oli end pilve tõmmanud.
Narkouimas vennaraas otsustas aga sellele vaatama rooli istuda. Juhtus õnnetus ja Charlie sai surma. Vend Peter sõitis vaikuses koju ja järgmisel hommikul avastasid vanemad autost peata Charlie laiba. Oleks keegi Charlie't enne kuulanud, oleks tüdruk äkki ellu jäänud.
Charlie hiljuti lahkunud vanaema oli vaimustatud okultismist. Talle pakkusid huvi kõiksugused kummitused ja muu taoline. Ühel hetkel hakkab aga nii ema kui ka tütre kaotanud Annie nägema veidraid asju.
Nõustamisel kohtab Annie ka "sõpra", kes näitab naisele, kuidas surnutega ühendust võtta. Annie abikaasa aga naist ei usu ja seda isegi siis, kui ta hakkab ise veidraid asju kogema. Ta arvab, et Annie on see, kes on kõige kummaise taga. Näiteks arvab mees, et Annie kaevas oma ema laiba üles ja pani selle pööningule.
Toni Collette'i näitlemise põhjal tekivad mõned küsimused. Näiteks, kas Annie ise usub, et temaga toimuv on ta enda süü? Kas ta pööras leinamise hetkel ära? Nagu selgub, on ta filmi vältel kurjast vaimust vaevatud, mis on sellelaadsetele õudusfilmidele ka väga tüüpiline.
"Pärilikus" on tegelikult mitmeid õudusfilmidele omaseid klišeesid: arukaotus, hüsteeriline naine, traditsiooniline kummituslugu ja salapärane lähedase surm, millega kaasnevad kõiksugused üleloomulikud sündmused. Samas teeb "Päriliku" eriliseks see, kuidas film saavutab oma haripunkti. Ja see pakub mõtlemisainet mitmeks päevaks.
Parim õudus või siis teisisõnu kõige õudsem õudus on see, mis töötab mitmel tasandil. Üks asi on ärevus, mida tunned, sest oled hirmul. Näed ju ikkagi ekraanil toimumas küllaltki jubedaid seiku. Mõneti on see turvaline viis kogemaks emotsioone, millest eriti ei kõnelda. Samas on filmis ka teemad, mis mõjuvad inimesele sügavamal tasemel: peretrauma ja igasuguse turvatunde kadumine. Ka arusaam, et oled teadlik millestki jubedast. Ja võib-olla ka see, et mitte kui keegi ei usu sind hetkeni, kui on juba liiga hilja.
Allikas: waypoint.vice.com
