"The Suniga olid suurepärased ajad ja see oli super eluetapp, aga minu jaoks sai see läbi juba grammike enne bändi laialiminekut. Bändi peab tegema nii, et sa teed seda muusika ja sõprade pärast ja kaifid asja. Kui hakkad rutiinset tööd tegema, pole see enam see," lausub muusik LP-le antud intervjuus.

"Au neile, kes ka 30 aastat hiljem sama bändi teevad. Aga ma mõistan hästi ka neid, kellel saab jaks otsa ja tekib soov midagi muud teha. Oma lapsele soovin ka, et tal oleks elus võimalik erinevate teede vahel valida, et tal oleks varuvariante, et ta hariks end mitmekülgselt," seletab Rahula. "Nüüd saan rohkem kodus olla, enam ei ole õhtuseid ja öiseid äraminekuid. Mulle meeldib olla pigem kodune ja üldse olen hommikuinimene. Need öised keikka’d olid mulle kohati päris väsitavad ning ma ei soovi oma perega tegeleda uimase ja väsinuna. Tahan olla värske."

The Suniga sai Tomil mingi hetk villand ka sellest, et Eestis on esinemiskohti vähe ja ring saab kiiresti täis: "Paljud inimesed kujutavad ette, et see rokimehe elu on megalahe, esitame vingeid backstage’i nõudmisi ja tuntud bändina saame kõik, mida vaja. Tegelikult esined ikkagi mingis kultuurimajas ja laatadel, suuri kontserte on aastas võibolla üks-kaks. Tihti napib helitehnikat ja valgustust ning sul ei ole treilerit, kus enne esinemist pikutada, vaid on telk, kus pole toolegi. Või istud oma kola otsas suvalise ööklubi tagaruumis, mis on pigem koridor. See pole küll alati ja igal pool nii, aga selliseid asju tuleb ikkagi tihti ette."

"Eesti bändidel on oma kontserdi tegemisega raskusi, ikka esinetakse ööklubis või mingi muu ürituse raames. Kui sa soovid teha näiteks Rock Cafés kontserdi, on tuhandet inimest just sind kuulama saada väga-väga raske," nendib Rahula. "Ajad, mil see The Suniga õnnestus, olid väga kihvtid. Inimesed tulid meie pärast, laulsid kaasa, möllasid. Aga kui see kaob, hajub ka motivatsioon. Nii see ring käib. Mul tuli teiste tegemiste aeg."