KEHVAKESED | Just need on 2018. aasta halvimad filmid
Me teame filmidest, mida saab juba nimetada kassaedukuse suhtes selle aasta suurimateks põrujateks, aga kuna kassaedu või selle olematus ei näita alati, kas film oli ikka hea või mitte, siis toomegi teieni 10 filmi, mida loeme senise 2018. aasta halvimateks.
Ainuke asi, millega saab rahul olla, on efektid ja operaatoritöö, kuid ka neid ei saa liialt kiita, sest kõik muu on niivõrd kehv.
Loe edasi arvustusest.
Öeldakse, et on rumal teha mitu korda üht-sama asja ja oodata erinevaid tulemusi. Seepärast pole uus (ja loodetavasti viimane) peatükk "Varjundite" saagast mingi pettumus. "Viiskümmend vabastatud varjundit" ("Fifty Shades Freed") on äraütlemata kehvake tükk filmikunsti, aga igaüks, kellele see veel üllatusena tuleb, on kas ignorantne või lihtsalt haugimäluga.
Loe edasi arvustusest.
Kellele oli vaja hiljuti meie hulgast lahkunud George A. Romero 1985. aasta zombiklassiku "Day of the Dead" uusversiooni? Tõenäoliselt neile, kes tahtsid näha samast filmist juba teist uusversiooni, sest 2008. aastal juba üks valmis. "Bloodline" on mõttetu ja tühi film, mis ainult labastab Romero pärandit.
Palju paremate krimifilmide koopia "Meistervargad" varastab ideid kokku nii Michael Manni klassikust "Heat" kui ka Antoine Fuqua filmist "Training Day", kuid ei suuda nendega midagi peale hakata. Gerard Butler üritab kehastada piiripealset politseinikku, kes ei pea reeglitest lugu, kui on vaja jätiseid luku taha panna, aga film on liiga pikaks venitatud, ebahuvitav ja niivõrd vaimuvaene, et seda oli kinos lausa piin vaadata.
Sellise filmi puhul ei paneks aga kinno minemata jätmist sugugi pahaks. Arvestades, et film oli kümme aastat tegemises, on tulemus ääretult hädine – võib-olla seepärast seda nii pikalt edasi lükatigi? Ka esimesele osale heideti ette rumalaid tegelasi ja ebausutavat sisu, kuid teise jao kõrval on esialgne "Võõrad" täielik meistriteos. "Võõrad 2" on nii loll film, et nende lolluste mõistmiseks peab filmi ise nägema – ja kuna see on nii loll, siis seda ma teil tegelikult teha ei soovita. Niisiis annan endast parima, et need rumalused kuidagi ikkagi kokku võtta.
Loe edasi arvustust.
Kogu film võikski olla üks suur jutumärkidesse pandud ponnistus, mis nii väga tahab olla julm ja üllatav, kuid välja kukub vaid visualiseering näljasest linnust, kes ei tea, mida ta teeb või kust süüa saada, mistõttu muudkui nokib, aga kõhtu täis ei saa ja kogu aeg on näljane. Ja kui peakski filmi lõpus tunduma, et sa tead, mis juhtub, siis just nii juhtubki - pöörded ei paku midagi uut päikese all ning mossitav peategelane ja temaga toimuv jätab külmaks nagu Siberi suvi.
Loe edasi arvustusest.
Iga näitleja karjääri madalpunkti saab hinnata selle järgi, kui ta osaleb filmis, kus on rääkivad loomad. Kevin Spacey jaoks oli see kassile hääle andmine komöödias "Üheksa elu" ("Nine Lives") ja Brendan Fraseri jaoks hoopis "Karvapallide kättemaks" ("Furry Vengeance"). Will Arnetti puhul ei saa öelda, et tegu oleks tema filmikarjääri esimese madalpunktiga, aga pigem ilmestab hästi seda, miks ta peaks seriaalide juurde jääma, sest filmide puhul palgatakse teda ainult sellistesse rumalatesse rollidesse.
Netflix laseb igas kuus välja niivõrd palju oma toodetud, levitatud ja sisse ostetud seriaale ja filme, et neil kõigil on raske silma peal hoida. "The Kissing Boothi" reklaamiti mulle suure hoolega, aga tegu on abitu romantilise komöödiaga, mis oleks justkui pärit mõnest teisest ajast, sest vaatleb noori ja nendevahelisi suhteid läbi väga arhailise pilgu.
Film ei suuda ka hetkeks veenda, miks peaksin kaasa tundma hea järjel oleva naise kimbatusele, kui kõik teised meie ümber palju rohkem kannatavad. Samal ajal kui Süüriat pommitatakse ja maailm elab suure sõjalise konflikti varjus, uitab kinoekraanil üks naine mööda linna ja pole oma eluga rahul. Kui lugu töötanuks, siis oleks muutunud Karina probleemid lähedaseks ja mõistetavaks, kuid praegusel kujul on end väga raske tegelase külge haakida, kuigi see ei peagi olema eesmärk, aga vähemalt peaks lugu vaatajat peategelase kimbatuses veenma.
Loe edasi arvustusest.
Film püüab üllataval kombel olla sotsiaalkriitiline, kritiseerides seda sama teismeliste rasedust ja selle võimalikke tagajärgi, nagu üksikvanemaks jäämine ja ilma isata kasvamine, lahutus, kaklevad endised abikaasad, kirglikud vahekorrad ja muud seksmängud. Ja ehk sellepärast on seda sorti filmi raske jälgida – see püüab võidelda kahel rindel korraga – olla naljakas, kuid samas õpetlik. Just selle tõttu jääbki kogu see komejant kuskile vahepealseks kapsahautiseks, millele oleks vaja natuke liha juurde panna või siis hoopis täiesti veganitele serveerida.
Loe edasi arvustusest.
