TTÜ inseneriteaduskonna dekaan: kardetakse õppida aineid, kus on sõnad "matemaatika", "keemia" ja "füüsika"
Saamaks sotti, miks inseneriharidus on oluline, küsisime Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dekaan Arvo Oorni tema arvamust.
Kas noored peaksid õppima rohkem erialasid, mida vajab riik ja mis on hästi tasustatud või peaksid noored kuulama oma südame häält ja õppima, mida tahavad?
See küsimus on olemuslikult vastuoluline. Sõnad „peaksid" ja „riik" kannavad oma sisus ettemääratud kohustust, seevastu „südame hääl" vabadust ja sõltumatust.
Riigi kohustus ongi tajuda oma toimimiseks vajalike oskustega inimeste olemasolu. Insenerid on need, kelleta lakkaks riik ja ühiskond tänasel kujul funktsioneerimast. Insenerideta liiguksime ühiskonna arengus tagasi. Ei pea olema suurt fantaasiat, et mõista, mis juhtub, kui riigis pole inimesi, kes oskavad elektrijaamasid ja -võrkusid, tehaseid, ühistranspordi liine, sidevõrkusid rajada ja käigus hoida, maju ja sildu ehitada, sõidukeid välja töötada, kaupade ja teenuste logistikat juhtida, jäätmete käitlemisseadmeid luua jne.
Teisalt, kes siis ei tahaks kuulata südame häält ja elu vabalt võtta? Ka sellele küsimusele pole ühest vastust.
Alati on noori, kes on teinud oma valiku juba põhikoolis ja kujundanud vastavalt ka edasisi õpinguid. Neid huvitab kindel valdkond ja neid ei heiduta ees ootavad keerukad töötingimused ega kesine tasu (tuleb meelde Kalju Komissarovi lause värsketele tudengitele: peale lõpetamist ei oota teid mitte keegi enda juurde tööle).
Teine osa noortest ei oma ülikooli astudes selgeid eelistusi. Sageli kaalutaksegi pehmete ja tugevate erialade vahel sh kandideeritakse mitme täiesti erinevale erialale. Otsus tehakse tegelikult elukoha lähedusest, sotsiaalsetest tingimustest jms lähtuvalt. Seega nende südamelähedus või südameläheduse puudumine erialaga kujuneb alles õpingute käigus. Tuleb ka tõdeda, et inimeste südamehääl on kogu elu muutumises ja see on inimeste arengu loomulik osa.
Kõik ei hakka valitud erialal tööle
Paraku on alati ka noori, kes peale lõpetamist valitud erialal tööle ei hakka, vaid asuvad targemana ja kogenumana õppima uusi erialasid. Kas see on hea või halb? Igal juhul tõsiselt ühiskonna ressurssi kulutav.
Riik kui tellija peab maksumaksja rahaga arukalt ümber käima. Seetõttu on riigi ja kutseliitude kohustuseks omada ülevaadet ja teavitada ka ühiskonda sellest, milliseid spetsialiste riigi kõige tõhusamaks toimimiseks vajatakse. Loomulikult jääb lõplik valik inimestele, kuid stipendiumite ja muude eelistustega on just ühiskonna seisukohast mõistlik suunata üliõpilasi nendele valikutele, mis muudab terve riigi elu paremaks.
Eesti kõrgkoolides on täna õppekavasid üle mitmesaja. Olen seda meelt, et üldjuhul pole gümnaasiumilõpetajal selget ettekujutust, mida ta õppida tahab ja millised on võimalused pärast õpinguid töötada just valitud erialal. Pigem tema otsuseid ehk „südamehäält" mõjutavad vanemad, sõpruskond ja eriti sotsiaalmeedia.
Tänaste gümnaasiumilõpetajate riskitase on kahanenud olematuks. Ei soovita (kardetakse) õppida aineid, kus ilmutatud kujul on sees sõnad matemaatika, füüsika ja keemia või aine nimetus algab sõnaga „teoreetiline".
Eelistused võivad olla väga erinevad
Hiljuti kinnitas meedias gümnaasiumi värske ja edukas lõpetanu, et tema eelistused eriala valikuks ülikoolides on jaapani keel, arstiteaduskond või toiduainete tehnoloogia. Kõik need kolm on kindlasti õppekavad, kus peale lõpetamist on võimalik tööd leida, kui nimetatud erialad oma sisult ja ootustelt õppuritele on väga erinevad.
Sama kinnitavad ka Kutsekoja tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA raport tulemused. Eristuvad selged valdkonnad, mida tänasel tööjõuturul on liiga palju. Paraku on nad ülikooli ja eriala valikul päris populaarsed.
Seetõttu on oluline, et riiklikul tasandil selgitatakse ka insenerivaldkonna õppekavade olulisust, mida ka OSKA aruanded esile tõstavad. Riik tajub seda, et tasakaalust väljas haridussüsteem takistab arengut, sest sotsiaalselt ja majanduslikult olulistes valdkondades tekkib tööjõupuudus ja vähemolulistes tööpuudus.
Kui need tööpuudust tundvad inimesed liiguvad teistesse valdkondadesse, siis hariduslikust taustast põhjustatud ebapädevuse tõttu tekitatakse riigile ja majandusele rohkem kahju kui kasu, sest nende haridus ei vasta vajadustele. Seega tasakaalus haridus tähendaks vähem töötuid või ümberõppimist, kõrgemat elatustaset, keskkonnapuhtust ja rohkem enesega rahuolevamaid sh tervemaid inimesi.
Insenerid on avatumad uuendustele, sest nad omavad vähem hirme uute laheduste ees. Põhjuseks on laiapõhisem haridus ehk inseneriõppesse on integreeritud märkimisväärne hulk majandus-, sotsiaalteaduste ja loodusteaduste aineid. Ilmaasjata ei kirjutata rahvusvahelised teadlaskogud (nt Royal Academy of Engineering), et inseneriks olemine ei tähenda ainult seadmete, masinate ja ehitiste loomise ning kasutamise oskust, vaid see tähendab laiapõhiseid teadmisi loodusteadustest, sotsiaalmajandusliku ja kultuurilise ning keskkonnaalaste mõjude hindamise oskust.
Tervikpildi nägemise oskuse Eestis on seni garanteerinud see, et aastakümneid pole insenerialade õppekavadest puudunud klassikalised sotsiaal- ja loodusteaduste ained.
Milliste inseneride järele on kõige suurem puudus ja miks peaks noortele tunduma just inseneriharidus ahvatlev. Mis on see, mis teeb selle ihaldusväärseks?
Inseneriharidus võimaldab tulevikku muuta. Tänased üliõpilased tehnikaülikoolis õpivad valdkondades, mis annavad täiesti uut tüüpi töökohti, mida täna ei ole veel olemaski.
Insenerivaldkonda iseloomustatakse hetkel sõnadega:
- Digitaristud ja tarkvõrgud.
- Liginullenergiahooned.
- Keskonnatehnoloogiad.
- Robootika ja virtuaalreaalsus.
- Tööstus 4,0 - tootmise digitaliseerimine, mis muudab kogu ettevõtlust ja selle strateegiat.
- Suurandmete töötlemine ja sellele baseeruvad rakendused.
- Targad linnad koos oma vajaduspõhise transpordikorraldusega, andmeedastussüsteemidega.
- Transpordivahendite muutumine: hübriidsõidukid, elektriautod, isesõitvad autod.
- Seadmete kaugdiagnostika.
- Uued materjalid, nanotehnoloogia, kihtlisandustehnoloogiad.
