Tuntud filmid, mille võtetel juhtusid väga veidrad õnnetused
Kui John Wayne'ilt küsiti tema elupäevade lõpul filmi "The Conqueror" kohta, krimpsutas mees nägu ja ütles, et pole mõtet olla jobu ja suruda end filmirolli, milleks sa suuteline pole. Wayne kehastas Tšingis-khaani, mis kukkus välja väga kohutavalt, aga filmi tegemise ajal ilmnes palju hullemaid probleeme. Teost filmi Lõuna-Utah'is asuvas Snow Canyon'is.
Mõned aastad varem oli räägitud, et Snow Canyon on radioaktiivne koht, sest seal lähedal Nevada osariigis testiti tuumapomme. Niisiis puutusid paljud "The Conquerori" näitlejaid kokku radiatsiooniga. Lisaks sellele pakiti ligi 60 tonni radioaktiivset pinnast kokku ja transporditi Los Angelesesse, et seal teha mõned lisavõtted. Ehk siis kannatada said ka need, kes seal olid.
Kui People Magazine sellest vahejuhtumist 1980. aastal kirjutas, selgus, et 91 filmimisel osalenud inimest oli haigestunud vähki. 41 inimest oli ära surnud. Lahkunute hulgas olid ka Lee Van Cleef, Pedro Armendariz, Agnes Moorehead, John Wayne ise ja filmirežissöör Dick Powell.
Kolm aastat peale "Alasti suudluse" ("The Naked Kiss", 1964) linastumist, otsustas lavastaja Samuel Fuller vändata järgmise filmi nimega "Hai!". Seiklusfilmi keskmes on aardekütid, kes sukelduvad haidest kubisevasse vette. Fueller kirjutas käsikirja ümber, muutis filmi nimeks "Caine" ja võtted algasid 1967. aastal pisut eemal Mehhiko rannikust. Filmis oli pearoll Burt Reynoldsil. Mehe eest tegi trikke kaskadöör Jose Marco, kes polnud filminduses just eriti kaua olnud. Õnnetul kombel pistis kaskadööri nahka haikala, kes polnud korralikult uimastatud ja pääses turvavõrgust välja.
Kui film oli purgis, otsustas filmi tootnud firma sellele teise pealkirja panna, milleks sai "Hai!". Uue pealkirjaga sooviti rõhutada traagilist õnnetust. Kuna Fueller oli traagilisest õnnetusest niivõrd šokeeritud ja pahane, soovis ta, et tema nimi võetaks filmi tiitritest ära. Filmi tootnud firma jättis selle aga alles.
Filmi lavastajale Tippi Hedrenile ja tema abikaasale filmirežissöör Noel Marshallile meeldisid suurt kasvu kiskjad. Vaimustus oli nii suur, et otsustati vändata film, mille tegevus leiab aset kiskjate keskel. Näitlejad oleks olnud ümbritsetud lõvidest, tiigritest ja geparditest.
Paarike võttis ühendust mitmete loomatreeneritega, kellest kõik kinnitasid, et selliseid kiskjaid ei saa näitlejatega koos kaamerate ette panna. Näiteks lõvisid tuleb teineteisele aeglaselt tutvustada, et nad ei astuks omavahel võitlusesse. Hedren ja Marshall vältisid soovitusi ja filmivõtteid alustati 1976. aastal.
Võtted leidsid aset Noel Marshalli rantšos Actonis Californias. Filmivaataja jaoks leiab lugu aset aga Aafrikas. Marshall suutis omal jõul muuta kogu rantšot ümbritseva vägagi tõetruuks. Võttes arvesse ettevalmistusi, läks filmi tegemiseks aega 11 aastat. Selle aja jooksul said väga paljud inimesed tõsiselt kannatada. Kõige rohkem sai kannatada filmirežissöör ja peaosatäitja Noel Marshall ise, kellel kujunes hiljem ka gangreen.
Tippi Hedreni tütar Melanie Griffith oli tollal 17-aastane ja kannatada sai ka tema nägu. Tema näohaavad lapiti hiljem kokku 50 õmbluse abil. Meisterlik filmioperaator Jan De Bont vajas 220 õmblust, sest kannatada sai tema peanahk. Ta vajas 220 õmblust. Abirežissöör Doron Kauperi kõri kisti lahti ja ta oleks äärepealt kõrvast ilma jäänud. Kokkuvõttes sai 85 inimest võtteplatsil kõvasti kannatada.
Isegi peale kõiki kannatusi kukkus film läbi ega saanud kassahitiks.
Film algab stseeniga, kus näitleja Vic Morrow päästab kaks Vietnamist pärit last sõjatsoonist. Et asi näeks realistlik välja, palus filmirežissöör John Landis kohale tuua suure koguse pürotehnikat, et õhk taevas oleks täis plahvatusi.
Filmimise ajal lendas aga osa ilutulestikust kogemata peakohal oleva helikopteri tiivikusse. Seepeale kukkus õhusõiduk alla ja nii Vic Morrow kui ka kaks last said surma. Raske on ette kujutada, milline paanika võis võtteplatsil vallanduda. Lisaks olid immigrantidest lapsed illegaalselt palgatud. Veterannäitleja Vic Morrow võttis aga filmirolli vastu, sest tahtis üle mitme aasta teha comeback'i.
Filmi režissööriks on andekas kirjanik Stephen King. Film valmis ajal, kui King oli ääretult edukas: üks raamat müüs rohkem kui teine. Samas oli Kingil tõsine kokaiinisõltuvus. Mees on hiljem tunnistanud, et oli filmi tegemise ajal kokaiini mõju all.
Filmi lugu põhineb Kingi enda lühijutul "Trucks". Lugu jutustab sellest, et kõik masinad ärkavad ellu ja hakkavad inimesi ründama. Ühel hetkel juhtus võtte ajal nii, et „hulluks läinud" muruniiduk sõitis otsa puuhunnikule ja puutükke hakkas lendama igasse ilmakaarde. Üks asjaosaline sai aga puutükiga silma ja kaotas seetõttu nägemise. Ta kaebas Kingi hiljem kohtusse ja nõudis 20 miljonit dollarit.
"Küborg" on üks filmidest, tänu millele sai tuntuks Jean-Claude Van Damme. Aasta enne linastus ka film "Veresport" ("Bloodsport", 1988), mis tõi Van Dammele samuti palju kuulsust. "Küborgi" filmimisel tehti Van Damme kohta mitmeid kaebuseid. Näiteks kaskadööri koordinaator Tom Elliot ütles hiljem kohtus, et Van Damme virutas ühele kaskadöörile pidevalt hargivahesse.
Kõige hullem apsakas juhtus aga ühe kaklusstseeni käigus, kui Van Damme virutas vastasele noaga, mistõttu jäi näitleja Jackson Pickney pimedaks. Mees läks seepeale kohtusse ja talle mõisteti kahjutasuks 485 000 dollarit.
Selle India ajaloolise draama filmimisel sai võtteplatsil tõenäoliselt kõige rohkem inimesi surma kogu filmiajaloo vältel. Kui filmiti pulmastseeni, läks mingil põhjusel siseruumides põlema ilutulestik ja sädemete tõttu süttis kogu ruum ning seal olnud inimesed põlesid ära. Miks? Tingimused olid küllaltki puudulikud: polnud tulekustuteid ja muid vajalikke asju. Kokkuvõttes sai surma 62 inimest.
Philip Noyce'i erootiline triller "Silver" pidi sisaldama stseeni, kus sõidetakse üle aktiivse vulkaani ja filmitakse selle sisu.
Filmimise vältel juhtus helikopteril aga tehniline rike ja õhusõiduk kukkus otse kraatrisse. Lõksu jäid piloot ja kaks kaamerameest. Mehed ronisid helikopterist välja, et pääseda. Üks otsustas aga tagasi minna ja kutsuda raadiosaatja teel abi. Õnneks leidsid päästjad helikopteri vaid paar tunniga. Kahte kaamerameest ei suudetud aga leida.
Hiljem selgus, et nad olid mööda kaljut roninud, et jõuda kohani, kus saaks hingata värsket õhku, sest kraatri ümber oli palju suitsu. Üks meestest jäi aga kaljunukile ligi kaheks päevaks lõksu. Lõpuks pääsesid jõudsid kõik kolm koju ja õnnelikul kombel polnud meestel erilisi tervisehädasid.
1990. aastate esimesel poolel oli Sonja Davis üks ainsamaid mustanahalisi kaskadööre filmitööstuses. Näiteks aitas ta kaasa filmis, kus mängis Whoopi Goldberg ja filmis, kus mängis Janet Jackson. David oli edukas ja ambitsioonikas. Õnnetul kombel kukkus ta aga 1995. aastal Wes Craveni linateose "Brooklyni vampiir" filmimise käigus surnuks.
Täpsemini pidi Davis hüppama tagurpidi katuselt alla. Kaksteist meetrit allpool pidi olema turvapadi. Miski läks aga valesti: naine põrkus õhku tagasi ja vastu majaseina ning kukkus tänavale. Ta suri silmapilkselt. Et asi oleks veel dramaatilisem, siis kogu õnnetust nägi pealt Davise ema, kes oli tütrele võtetele külla tulnud. Ta küsis oma tütrelt kolm korda, et kas ta on ikka kindel, et tahab seda hüpet teha.
Davise pere kaebas Wes Craveni kohtusse, aga nende advokaat suri enne protsessi lõppu ja lõplik otsus jäi salastatuks.
Film põhineb Gregg Allmani autobiograafial "My Cross to Bear". Linateose võtted algasid 2014. aasta 20. veebruaril. Sama päeva varahommikul tehti raudteerööbastel võtet. Selleks poldud aga luba saadud ja ühel hetkel nähti võttemeeskonna poole sõitmas rongi. Kõik ei jõudnud aga õigel ajal rööbastelt minema ja surma sai näiteks üks assistent.
2014. aasta juulikuus mõisteti filmirežissöör Miller juhtunu eest 10 aastaks vangi. Ta istus kinni vaid aasta ja vabastati 2016. aastal.
Allikas: Taste of Cinema
