ARVUSTUS | Publikut naerutav suvehitt "Sipelgamees ja Vapsik" tõestab, et suurus pole oluline

Nüüd, kus Marveli "Tasujad: Igaviku sõda" purustas kõik rekordid ja stuudio omanik Disney ostis ära Foxi, paistis, et nende filmid ei saa enam suuremaks minna. Kõike seda arvestades on tore tõdeda, et 2015. aasta "Sipelgamehe" ("Ant-Man") järg "Sipelgamees ja Vapsik" ("Ant-Man and the Wasp") läheb esimesele osale sarnaselt väiksemate probleemide juurde tagasi. Tegu on ideaalse suvefilmiga, mille eesmärk on peamiselt vaatajaid naerutada ja kui enamat ei oota, siis ei saa ka pettuda.

Esimest "Sipelgameest" vaatasin teatava negatiivse hoiakuga, sest sarnaselt paljudele teistele fännidele olin sügavalt pettunud, et Marvel kangutas keset filmi tootmisprotsessi lavastajatoolilt tõelise humoristi ja Briti kinokunsti autori Edgar Wrighti ning asendas ta väga tavapäraste komöödiate poolest tuntud ameeriklasega Peyton Reed.

Seepärast vaatasin Marveli pisema kangelase avaseiklust teatavate mööndustega, sest mõtlesin alati, kuidas Edgar Wrighti käe all oleks kõik parem olnud. Esimene film polnud halb, aga samas oli see ka kuiv, turvaline ja säratu, kuid peaosatäitjad ja võimetest tulenev huumor suutsid filmi siiski päästa. Wrighti käe all oleks see olnud aga huumori meistriklass ja näidanud, kuidas teha visuaalset ja misantstseenipõhist komöödiat superkangelasefilmides. Seda aga ei juhtunud, mistõttu saime hoopis keskpärase superkangelasefilmi, mis säras näitlejate, märuli ja paari nalja poolest ning sellest ka piisas.

Teine osa kannatab täpselt samade probleemide käes, mis esimene ehk karakteritevaheline suhtlus ja konflikt põhineb pähekulunud klišeelistel lausetel ja ideedel. See näitab, et filmitegijad ei näe üldse vaeva või puuduvad neil oskused, mida Edgar Wright mängleva kergusega igas oma filmis varrukast tulistab, et muuta kõik hetked eriliseks ja ka oluliseks osaks tervikust. Järje esimene pool on sarnaselt avaosale kuiv ja turvaline, kuigi sära lisab Paul Ruddi vaieldamatu karisma.

Filmi esimest poolt vaadates tekib arusaamatu olukord, kus peab endalt küsima, et miks ei rakendata filmis, kus tegelased muudavad ennast putukasuuruseks ja kasutavad sellest tulenevaid võimeid, neid kogu aeg loominguliselt ka tavaolukordades, sest kõik huvitav ja kaval jäeti põhimõtteliselt filmi viimasesse vaatusesse, kus toimus juba jalga tatsuma panev asjade ja inimeste eri suurusel põhinev märul.

"Sipelgamees ja Vapsik" saab oma nime sellest, et esimeses osa kaasa löönud Hope van Dyne (Evangeline Lilly) paneb lõpuks kostüümi selga ja temast saab ühel hetkel Scott Langi (Paul Rudd) partner. Lugu leiab aset pärast "Kapten Ameerika: Kodusõda" ja enne "Tasujad: Igaviku sõda", kuigi ka selle filmi sündmustele viidatakse ühe väga konkreetse stseeniga.

Scott ehk Sipelgamees on koduarestis, sest ta ei tohtinud superkangelaste tegevust piiravate seaduste kohaselt minna Saksamaale Kapten Ameerikale appi lennujaama hävitama. See tähendab, et tal on küljes jälgimisseade, mis ei luba tal kodust ka meetri kaugesele minna. Langi seaduserikkumine viis ka Sipelgamehe kostüümi loonud teadlase Hank Pymi (Michael Douglase) ja tema türe Hope'i põranda alla minekuni, sest FBI otsib ka neid seoses seaduserikkumistega taga.

Scott pole ammu isa-tütre tandemiga kontakti astunud ja eks see on ka arusaadav nendevahelise paksu vere pärast, sest nad peavad end nüüd alatasa peitma. Lugu saab tõuke hetkel, mil Hank ja Hope avastavad, et ammu ühe maailmapäästva missiooni ajal end liiga pisikeseks muutnud ja kvantmaailma näiliselt igaveseks kadunud Janet van Dyne (Hanki naine, Hope'i ema) võib seal pärast 30 aastat endiselt elus olla.

Nüüd on neil vaja Hanki abi, et ema sealt ära tuua, kuid nad pole üksi, sest välja ilmuvad erinevad osapooled, kes tahavad seda plaani takistada ja kvantmaailma tehnoloogiat endale saada - salapärane Ghost, FBI ja kurjategijad. Lugu on muudetud piisavalt tihedaks ja sündmusterohkeks, et kogu aeg midagi juhtuks ning ei tekiks tunnet, et tegelikult on oluline neist ainult üks ja ülejäänu on suhteliselt välja arendamata vaht.

Selleks üheks ongi filmi suurim toetustala ehk katse ema päästmisega pere uuesti kokku liita. Sellega ühendub ka Scotti soov Hanki ja Hope'iga suhted parandada ning tõestada neile ja oma tütrele, et ta võib olla kangelane mitte ainult siis kui olukord seda nõuab, vaid kogu aeg. Tegu pole filmiga, kus tegeletakse igapäevaste kangelastegudega nagu "Ämblikmehe" filmides, kuigi oleksin tahtnud näha hoopis seda filmi esimese poole ebahuvitava molutamise asemel. Tegu on seltskonnaga, kes kasutavad kõrgtehnoloogiat heal eesmärgil ja hoiavad seda kurjade käte eest.

"Sipelgamees" ja "Sipelgamees ja Vapsik" on need Marveli filmid, mis lähevad kenasti ühte patta "Galaktika valvurite" senise kahe osaga. Need on kergemad, humoorikamad ja süvenevad tegelastele isiklikesse teemadesse, kuhu mahub mõnikord ka maailma päästmine. Kui mõlemad "Galaktika valvurid" tegelesid sügavalt isiklike teemade kõrval ka universumi päästmisega ja seda ka mingil määral esimene "Sipelgamees", siis teine osa jätab vahelduseks kõrvale kõik antikangelased, kes soovivad ainult hävingut külvata ning keskendub väiksemate kangelaste väiksematele, kuid sugugi mitte vähem olulistele probleemidele.

Vahelduseks on see tõesti hea, sest pärast Thanose korraldatud genotsiidi ongi tore vaadata filmi, mis ei võta end nii tõsiselt, lubab kogu aeg kaasa naerda ning annab samal ajal võimaluse ka täiesti piisava emotsionaalse haakumise abil kaasa tunda. Jääb ainult üle taaskord mõelda, kuivõrd palju paremad oleksid mõlemad filmid olnud Edgar Wrigthi käe all, aga praegusel kujul pole ka häda midagi.

"Sipelgamees ja Vapsik" on praegu kinodes.