“On äärmiselt kahetsusväärne, et Tallinna linnajuhtkond harrastab rassismi — kas teadlikult või teadmatusest ignoreerivad linnajuhid “blackface” rassistlikku alatooni,” alustab Salliv Eesti oma postitust. Süüdistatav Talvo Rüütelmaa purskab ajakirjaniku palve peale fotode konteksti selgitada esiti naerma ja küsib, milles probleem on. Rüütelmaale teemat tutvustades ütleb ta, et tegemist on meelevaldse ja absoluutselt väära tõlgendusega.

“Piltidel on Tallinna transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütelmaa harrastamas “blackface” meelelahutust, millele elavad rõõmsalt kaasa ka linnapea Taavi Aas ja abilinnapea Aivar Riisalu. Mitte kellegile ei tule ilmselgelt pähe mõte, et see, mida nad teevad, on vale,” jätkub Salliva Eesti postituses.

Salliva Eesti tiim selgitas Delfile, et blackface on üheselt rassistliku alatooniga. “Siin ei ole küsimust, “et millal blackface on okei kasutada”,” jätkab tiim. “Avaldasime hämmastust ja kurvastust, et ühe 21. sajandi Euroopa pealinna juhid harrastavad sellist matslikku meelelahutust ning nende arvates on see okei. Kui avalikus teenistuses töötavad inimesed saadavad välja signaali, et teise nahavärviga inimeste üle irvitamine on normaalne tegevus, siis kuidas saab ülejäänud ühiskonna liikmetelt oodata, et nad saaksid aru, mis on õige ja mis vale?” tõstatab Salliv Eesti uue küsimuse. “Mis puudutab veel Rüütelmaasse, siis küsimus on ju ka kontekstis — ta kasutab sõna “lõimumine” pildi juures. Mis te arvate, millises kontekstis kasutatakse sõna lõimuma? Varasemalt on ta kritiseerinud avalikult pagulasi,” lisab Salliva Eesti tiim.

Niisamuti tõstatab Salliv Eesti küsimuse, miks kasutab Rüütelmaa koos Aivar Riisaluga poseeritud foto juures allkirja "Lõimumine".

Linnavalitsuse suvepäevad

“Tegemist oli Linnavalitsuse suvepäevadega, kus mina olin maskeerunud kaevuriks. Ja kui te fotot vaatate, siis on mul ka kaevuri tööriistad kaasas,” sõnab Talvo Rüütelmaa ja lisab, et kaevuriteemalisel peol oli presenteeritud lausa kaevurite tööd ülistav luuletus. “Tegemist oli kaevurite üritusega, isegi oli kivisüsi seal väljas, et juhtida tähelepanu kaevurite raskele tööle,” jätkab Rüütelmaa.

“Meie postitus algab lausega, kus on selgelt öeldud: “kas teadlikult või teadmatusest“ — see tähendab, me ei välistanud võimalust, et nad tõesti ei tea, et blackface on rassistliku alatooniga. Kuid teisalt — ignorantus ei ole vabandus, kui tegemist on ühe Euroopa riigi pealinna juhtidega,” jätkab Salliv Eesti.

Rüütelmaa ei suuda imestada, kustkohast inimesed negatiivsust võtavad. “Kui ma järgmine kord panen bussijuhi riided selga… Või meil kõrval olid pagarid, kes olid valgetes kitlites. Kas see on siis Klu Klux Klan Ameerikas või? See on jaburdus! Ei olnud! Olid pagarid ja olid kaevurid. Sellised asjad ikka üllatavad, ma ei tulnud selle pealegi,” jätkab Rüütelmaa oma mõttekäiku ja küsib retooriliselt, miks Salliv Eesti tema hinnangul meelevaldselt teemat käsitleb.

Salliv Eesti ja Talvo Rüütelmaa omavahel suhelnud ei ole

“Kas neil pole midagi teha? Mitte keegi ei ole pöördunud minu poole,” avaldab Rüütelmaa imestust, et Salliv Eesti ei ole tema poole pöördunud. “Meil oli (peo, toim) teema karevurid ja kaevandusmuuseum. Mul on ju isegi kiiver peas, see ju näitab, et ma olen kaevur. Peaks olema isegi kivisüsi ja kirka käes!” lisab ta lõpetuseks.

Salliva Eesti tiim juhtis tähelepanu ka ühele teisele Rüütelmaa postitusele, milles kirjeldab võigast olukorda Brüsselis, mil väidetavalt Süüriast pärit pagulane pressis talt raha välja öeldes, et kui ei anna, on Rüütelmaa rassist. “Oleks see ametnik selliseid jutte kirjutanud mõnes vanas ja arenenud Euroopa riigis, ta ei töötaks enam oma koha peal. Kuna Eesti on ikka veel post-sovjetliku mõttelaadiga riik — mis puudutab suhtumist vähemustesse ja immigrantidesse — siis meil kahjuks töötab selline inimene jätkuvalt avalikus teenistuses,”

*“Blackface” meelelahutus sai alguse 19. sajandi keskpaiku Ameerika Ühendriikides ning sellel oli selgelt rassistlik alatoon — seda harrastasid valged ameeriklased, et naerda teise nahavärviga inimeste üle. Ameerika Ühendriikides lõpetati taoline “meelelahutus” 1960ndatel aastatel, afro-ameeriklaste inimõigusteliikumise eestvõttel. Ka mujal maailmas on taoline “harrastus” ammu lõppenud ning sellel on selgelt rassistlik alatoon.