Vaataja, kes muheleb osside rumala elu üle ning hellitab tillukest magusat rahuldust näiteks sellest, et on tuttav kõigi filmis esinevate klassikalise muusika teostega, pole ise veel oma utoopiast ärganud. „Tulnuka” fenomen ei seisne ühe ühiskonnagrupi üle ironiseerimises. See on lugu subjektist, kes julgeb rääkida tõtt, mitte alluda vaikivale survele maailmas, kus „normaalne mees” on see, kes müüb metsa ja peksab pedesid raudlatiga. „Tulnukas” tahab, et vaataja oma isiklikust utoopiast üles ärkaks. Lootkem lihtsalt, et selleks pole labidat vaja.

Loe refereeritud arvustuse täisteksti Müürilehest.