TOP 9 | Linateosed tuntud filmirežissööridelt enne, kui nad said maailmakuulsaks

Kellele meist ei meeldiks vaadata uusi Hollywoodi filme, mis lihtsalt ei jutusta juba varem kuuldud igavaid lugusid, või mis jutustaksid meile lugusid vanal ja igaval moel, mida kommertskinod tänapäeval kipuvad tegema.

Siiski on vedanud, et oleme saanud näha paljude kuulsate režissööride tähelendu, kes on endiselt prominentsed tegijad filmimaailmas. Kellel on visioon ja teadmised ning oskavad kasutada narratiivide loomiseks visuaalseid elemente, mis panevad meid tahtma rohkem.

Mõnel puhul on nende režissööride varasematele filmidele omane teatraalsus näha ka nende praegustes filmides. Järgnevalt toome teieni üheksa filmi maailmakuulsatelt režissööridelt, kes näitasid häid tulemusi ka oma varasemate töödega.

"Blood Simple.", 1984

Režissöörid Joel ja Ethan Coen

Olles loonud uuesti ja uuesti meistriteoseid varjatud vägivallaga vürtsitatud mustast huumorist, pole neile kahele režissöörile tunnustus ja kommertslik edu sugugi võõras. Nende mõju ulatub muuhulgas läbi filmi „Fargo" (1986) selleni, et see inspireeris kuulsat ja kaasaegset samanimelist telesarja.

Filmis „Blood Simple", mida peetakse tänaseni meisterlikuks neo-noiri žanri alla kuuluvaks linateoseks, palkab pettunud baariomanik eradetektiivi oma naise (keda kehastab Frances McDonald ja kes mängis ka filmis „Fargo") jälgimiseks ja uurimiseks. Baarmen kahtlustab naist kõrvalsuhtes ja juhul kui see kahtlus tõeks osutub, annab ta detektiivile loa naine ära tappa. Mis sellele järgneb, on vägivaldne, naljakas ja keerutatud lugu.

"Sinine samet" ("Blue Velvet", 1986)

Režissöör David Lynch

Kui keegi pole juhuslikult ise vaadanud, ollakse vähemalt kuulnud Lynchi meistriteosest "Mulholland Drive". Siiski oli „Blue Velvet" see film, mis tõi Lynchile ja tema sürrealismile tähelepanu. See on murettekitav neo-noir'i žanri alla kuuluv film, mis uurib psühhoseksuaalset temaatikat, narratiiviks ilusast halvaks pöörduv unenägu. Omal ajal sai see hulgaliselt halba vastukaja tänu oma vägivaldsuse tõttu, kuid samas andis "Blue Velvet" inspiratsiooni mitmele teisele Hollywoodi režissöörile, näiteks Quentin Tarantinole ja vendade Coenidele.

"Pii" ("Pi", 1998)

Režissöör Darren Aronofsky

Aronofsky filmid kuuluvad kindlasti ühe tõelise filmientusiasti lemmikfilmide hulka. Näiteks tema meistriteosed „Requiem for a Dream", „Black Swan" ja „Mother!", kuid samuti ka „The Wrestler" oma üllatava hellusega. Siiski jääb tema esimene film ületrumpamata tänu oma hullumeelsuse ning paranoiat ja hirmu külvava atmosfääri tõttu.

Matemaatik Maxil (Sean Gullette) on kinnisidee: ta usub, et maailma näilise kaose taga peidab end kord. Oma isevalmistatud arvutit kasutades asub ta leidma kõikeseletavat valemit. Sellest kuulevad Wall Streeti ärihaid ja ka ususekt, kes loodab Maxi teadmiste abil lahti murda Tooras peituvad matemaatilised saladused.

"Olles John Malkovich" ("Being John Malkovich", 1999)

Režissöör Spike Jonze

Spike Jonze tormas rambivalgusse oma uhke, südantlõhestava ja meeliülendava filmiga „Her", mis käsitleb inimese suhet tehnoloogiaga moel, mida kommertskinodes veel näidatud polnud. Tema esimene film „Being John Malkovich" on Jonze loomingule omaselt üksikasjalik, samas põnev ja lõbus.

John Cusack kehastab Craig Schwartzi rollis nukunäitlejat, kes võtab vastu töö dokumendikäsitlejana büroos. Ühel päeval kui ta hilisemaks tööle jääb, satub ta juhuslikult ukseni, mis viib juhi John Malkovichi juurde. See film jätab vaataja pärast selle vaatamist kauaks ajaks mõtisklema ning seda ei pruugi olla nii kerge vaadata, kui režisööri esimest filmi „Her".

"Armastus on lita" ("Amores Perros", 2000)

Režisöör Alejandro Gonzalez Inarritu

Inarritu on saavutanud Hollywoodis kuulsust filmiga „Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)" (2014) ja „The Revenant" (2015), mis viimaks võimaldas Leonardo DiCapriol saada parima meesnäitleja oskari, millest ta nii kaua unistanud oli. Isegi pärast edukate filmide produtseerimist võib julgelt väita, et „Amores Perros" ei ole just erilist kuulsust saavutanud. See film kuulub surma temaatilise triloogia hulka, millele eelnesid filmid „21 Grams" ja „Babel". Selle filmiga saavutas Inarritu avastamata armastuse aspektide laastav ja emotsionaalne kujutamine. Mittelineaarse narratiivi kasutamine käsitleb kolme inimest, kelle elud on kohutava õnnetuse tõttu kokku põimunud ning selle tagajärjed muutuvad selles filmis uurimise põhjuseks.

"Ja sinu ema ka" ("Y Tu Mamá También", 2001)

Režissöör Alfonso Cuaron

Kahe nooruki, Julio ja Tenochi elu kulgeb nagu enamikul nendevanustel poistel - 99% ajast mõtlevad seksile, hormoonid möllavad, hulgutakse sõpradega ringi ja valmistutakse tormijooksuga täiskasvanute maailma tungima.

Perekondlikul peol kohtavad nad 28-aastast Luisat, Tenochi sugulase abikaasat. Püüdes teda võrgutada, tulevad poisid lagedale plaaniga reisida rannaparadiisi nimega Boca del Cielo (Taeva suu), teadmata isegi, kuhu poole auto nina pöörata.

Nende üllatuseks helistab Luisa varsti pärast pidu ja palub end reisile kaasa võtta. Naine loodab, et reis aitab tal unustada oma probleeme, mis on märksa tõsisemad poiste kasvuraskustest. Abielukriisi leevendamiseks meelitab ta ühe poistest oma motellituppa ja seal, teel valgete liivade poole hakkavad poisid konkureerima Luisa tähelepanu võitmiseks ning armukadedus viib tülideni.

"Valhalla Rising", 2009

Režissöör Nicolas Winding Refn

Enne kuulsat tähelendu oli Refn teinud viis filmi, millest üks oli toores „Valhallah Rising". Filmi tegevus toimub 11. sajandil Šoti mägismaal.

000 aastat eKr. Ükssilm (Mads Mikkelsen), üleloomuliku jõuga tumm mees, pääseb koos oma abistaja Are'ga põgenema klannist, kus neid hoiti Põhjala pealiku Barde poolt juba aastaid vangistuses. Alustades teekonda teadmatusse, kohtuvad nad viikingite klanniga, kes võtavad nad omaks ning lubavad neil ühineda nende teekonnal Püha Maale, mis asub kaugel meretagusel mandril. Olles teel, katab peagi merd täielik udu, mis kaob alles tundmatu maismaa silmapiiril. Kuid kui uus maailm hakkab oma tõelist palet näitama, peavad viikingid peagi oma kohutava ning verise saatusega silmitsi seisma.

"Vaenlane" ("Enemy", 2013)

Režissöör Denis Villeneuve

Denis Villeneuve on teinud endale Hollywoodis kuulsust filmidega, mis hoolimata tuntusest, kutsuvad esile mulje nagu tegemist oleks väärtfilmiga. Näiteks on seda märgata filmides „Siciano", „Arrival" ja „Blade Runner 2049". Enne neid linateoseid aga tegi Villeneuve fantastilise psühholoogilise thrilleri „Enemy", mille peaosas mängib Jake Gyllenhaal.

Film põhineb Nobeli kirjandusauhinna võitnud kirjanik Jose Saramago teosel. Teoses keskmes on ülikoolis töötav professor, kes elab oma kena naisega rutiinset elu. Ühel päeval näeb ta filmis oma teisikut. Meest, kellega ta näeb äravahetamiseni sarnane välja. Professor otsustab teisiku üles otsida. Edasised seiklused pööravad ta elu aga pea peale.

"Fruitvale'i jaam" ("Fruitvale Station", 2013)

Režissöör Ryan Coogler

Tõestisündinud lool põhinev draama 22-aastasest Oscarist (Michael B. Jordan) ja ühest päevast ta elus - 31. detsember 2008. Päeva jooksul ristuvad tema teed nii sõprade, võõraste, vaenlaste kui perekonnaliikmetega, aga just üks kokkupuude politseinikega Fruitvale'i jaamas on see, mis paneb paljusid tema lugu siiani meenutama.

Allikad: moviesdrop.com, filmiveeb.ee

Millised filmid kuulsatelt režisööridelt on sinu arvates pälvinud ebaausalt vähe tähelepanu ja tunnustust?