Leberkäsesemmel, komplimendid ja blondid juuksed

Arvustus Triinu Viilukase raamatust „Minu Viin” kirjastuselt Petrone Print.

Kui ma oma Facebooki voost lugesin, et Petrone Printi „Minu” sarjas ilmub raamat Viinist, teadsin kohe, et pean seda lugema. Nii ma siis selle ostsingi, e-raamatuna, sest tol hetkel elasin ma ise poole kohaga Austrias. Hakkasin aga õhinaga lugema ja raamat sai arvatust kiiremini läbi. See oli lihtsalt väga hästi kirjutatud. Võibolla oli asi ka minu uudishimus. Nimelt olin ma kuulnud, et viinlased ja Viin ei ole tegelikult see päris Austria. Vähemalt oli nii mu poiss-sõber, kes on ise pärit Salzburgis, väitnud. Välismaalase pilgu läbi tundub aga, et väga suurt vahet Salzburgi ja Viini elanike vahel pole.
Esimene äratundmishetk saabus siis, kui oli juttu Billast ja seal müüdavast Leberkäsesemmelist. Tavalisele eestlasele, kes pole elanud Saksamaa lõunaosas või Austrias, on see täiesti tundmatu asi, kuid ma olen seda söönud. Ja ka Billast ostetuna. Kui kellelgi peaks tulema plaan seda osta, siis tegemist on veidike pikkpoissi meenutava lihatükiga, mis on pistetud kukli vahele. Mulle isiklikult meeldib rohkem juustuga variant ehk Käseleberkäsesemmel, aga ka tavaline versioon on väga maitsev. Aitäh, Triinu, selle äratundmishetke eest. Aga see polnud kaugeltki mitte ainuke hetk.
Järgmine moment, kui ma pead nõustumise märgiks noogutasin, oli siis, kui mainiti viinlaste nägemust blondidest juustest. Kuigi ma elasin Baierimaal, siis ka seal arvasid inimesed, et minu juuksed võiks liigitada tumeblondi alla. Mina seda ei arvaks, sest eestlaste terminite kohaselt on mu juuksed isegi tavalisest kartulikoorest tumedamad. Ilmselt tuleneb selline arvamus sellest, et selles piirkonnas leidub väga vähe loomulikke blonde, kes ka Eesti standartite kohaselt blondid oleks.
Kuigi austerlased, või siis selle raamatu puhul viinlased, ei tee juuksevärvidel nii hästi vahet kui meie, siis ühte oskavad nad kindlasti paremini. Nad oskavad teha komplimente. Kui sul on seljas hästiistuv kleit, siis austerlane ütleb sulle seda. Või nagu minu puhul, kui su saksa keel on juba enam vähem arusaadaval tasemel, siis ta kiidab su keeleoskust. Oma aastaga õpitud saksa keele pärast sain ma üpris palju komplimente, olgugi et ma ise sellega nii rahul ei olnud ja siiani ei ole.
Äratundmisrõõmu oli veelgi, minu jaoks just inimeste ja nende käitumise poole pealt, kuid ma usun, et sellest raamatust leiab igaüks midagi. Hästi kirjutatud raamatut lugedes lendab aeg kiiremini kui arvata oskaks. Ja kui pärast saamatu lugemist tekib tahtmine minna Austriasse, siis seda soovitan ma kohe kindlasti. See riik on hingematvalt kaunis ja kultuuri on rohkem kui rubla eest.