Mis imega sa end siis voodist välja elule ajasid?

Jätsin päeva pealt kõik ravimid kõrvale. Sain aru, ka need kõige kangemad ei aita mind enam. Läksin jooksma. Tegema sporti, mis oli mulle rangelt keelatud. Esimesel korral ei jaksanud kahtsadat meetritki. Aga ärkasin ja jätkasin igal hommikul. Paar nädalat hiljem pidasin vastu juba kilomeetri. Selja- ja kõhulihaste harjutused juurde. Kõike, mis ma ise ette kujutasin, jõusaali jaoks mul raha polnud. Kuidagi ma hakkasin nagu kuulma, mida mu keha tahtis. Ja isegi söök hakkas püsima sees nii, et polnud enam pärast söömist pool tundi süda paha.

Tean, kunagi ka kirjutasin sellest, su isal on ravitsejakäed…

Jaa, tema aitas ja ema oma teadmistega homöopaatiast. Aga vist peaasi – ma ise hakkasin pingutama selle nimel, et oma elu tagasi saada, et elu on elamist väärt. Tükk aega olin sihuke, et kui ma mõtlesin oma tuleviku peale, läksin paanikasse. Olin nii ebakindel inimene, et ei julgenud elult õieti midagi tahta. Oma pika teekonna peale, ma usun endasse. Mul ei ole enam vist probleeme enesekindlusega.

Pikemalt loe Sissi läbielamistest täispikas Kroonika artiklis!

Edasi lugemiseks või: