FOTOD | Reportaaž Kalana Saundilt: siin on sellised olud, et Nipernaadi oleks vabalt nõus kadakate vahele telki sisse kolima

Neljapäeval Tallinnast kell 16.30 festivalibussi astudes lõõmab päike ja sooja on 29 kraadi. Peatuse kogunejad on noored, keskmiseks vanuseks silma järgi 20. Kahekümne ühe aastane Aleksander ütleb, et tema ootab festivalilt head toitu ja jooki. “Kohvi, ma tahan kohvi,” ütleb kutt, kes näeb välja nagu ta oleks just kusagilt Austraalia lainetelt surfilaualt maha astunud.

Kell 20.30 kohale jõudes on festivalipott juba vaikselt podisema pandud. Kõigepealt hakkab kulpi keerutama Lill Slim, kodanikunimega Siim Nestor, kes on ka üks peakorraldajatest. Temalt võtab järje üle noor tõusev täht, pikajuukseline DJ N8. Ta näeb välja nagu kõigi maailma viikingite prints, aga liigub puldi taga “Sõrmuste isandast” tuntud Legolase graatsilisusega.

Kui Eesti (t)räpi kuumim nimi lavale tuleb, on suur ja sügav Paadikuuri saal inimestega täitunud. Nii mõnigi kuulaja on kindlasti neljapäevaõhtuse reisi sõru sadamasse ette võtnud just Nublu pärast. Hiljem jätkasid JFL ja Quest.

Järgmisel, ehk reede hommikul olid paljud Paadikuuri ette festivali peaalale paigutatud toiduputkad ja -treilerid veel suletud. Samas on Kolm Nuudlit varastele ärkajaile mõelnud ja pakub nii putru, peekonit kui smuutit. Istuda, chillida, ja kuumast suvepäevast rõõmu tunda saab Paadikuuri rõdul, putkade keskel olevate laudade taga istudes või kott-toolil niisama lösutades. Rahvast pole hommikupoolikul meeletult, aga täpselt nii, et soovijad leiavad tagumikualuse. Meeleolu on rõõmus ja soe, inimesed teravmeelsed. Tekkis täiega ideaalne rannafestivali õhkkond – inimesed olid tulnud, et nö. vibeda.

*rüüpan merele vaadates Longerot*

Sellel aastal asub festival Hiiumaa läänetipus, Sõru sadamas. Loodus ja ümbruskond on passion-projectina korraldatud elektroonilise muusika festivali jaoks lühidalt öeldes ideaalne. Karm, aga aus, peamiselt kivine ja kõrkjane Eesti rand on kohtunud Hispaania palava rannailmaga. Terve päev päikese all on raske olla, aga see on meeldiv tüütus. Saab tasuta joogivett ja lahedasse merre hüpata. Siin on sellised olud, et Nipernaadi oleks vabalt nõus kadakate vahele telki sisse kolima.

*pastakas saab tühjaks ja lähen telgist uut tooma. Seal on umbes 30 kraadi ja lämbe. Kavandatud power-nap jääb vist ära*

Enne laupäevaõhtuste esinejate pealetulekut, valmistuvad osad selleks telklaalal. Näiteks on seal 22-aastane Erik, kes kannab lühikesi teksapükse, musta maikat ja “King of Pop Michael Jackson” kirjaga nokamütsi, mis varjab päikese eest tema keerdus otstega vuntse ja kitsehabet. Festivalikülastaja istubj ja kuulab sõprade ringis kõrgkvaliteetsest välikõlarist midagi, mis meenutab kassi njäugumist. Erik ütleb, et tema on tulnud seltskonna pärast. “Näeb sõpru, keda pole võib-olla viis aastat näinud. Saab nendega viina võtta ja ära minnes jäädakse sõpradeks,” ütleb Erik.

Laupäeva õhtul mängiti muusikat juba neljalt lavalt korraga, üks neist paikneb näiteks muuli peal kõrkjate vahel. Inimesi on märgatavalt rohkem, aga mitte meeletult, kõigile jääb hingamisruumi. Inglismaalt kohale tulnud Lone’i set on reivimiseks imehea. Ja kell kolm öösel lavale tulnud Florian Wahl alustab kleidis ja lõpetab truuparites mingi saviollusega kokkumääritult. Kõhu tühjaks minemise korral saab kell neli öösel näiteks rebitud kanaliha burgerit. See on küll kallis, aga väga maitsev.

Täna läheb festival edasi, õhtul mängib plaate ka näiteks Eiki Nestor.