Frank Herberti "Düün" | Võimatuna näiv filmiprojekt, millega pole siiani keegi hakkama saanud
Paljude uue lemmiknäitlejaga Timothée Chalametiga käivad praegu läbirääkimised, et mees mängiks "Düüni" filmiadaptsioonis Paul Atreidest. Film valmib režissöör Denis Villeneuve'i ("Sicario", "Blade Runner 2049") käe all. Ja kuigi nende kahe koostööst kuulmine võib tähendada midagi tõsiselt kihvti, siis seekord võib tegemist olla pehmelt öeldes halva ideega.
Legendary Entertainment teatas 2017. aasta veebruaris, et filmi režissööriks saab Villeneuve. Paar kuud hiljem teatas firma, et stsenaariumit hakkab kirjutama Eric Roth ("Täht on sündinud", "Forrest Gump"). Nüüd on avaldatud, kes saab tõenäoliselt peaosa ning ka see, et uus "Düün" valmib kahes osas.
Filmi pärast tunnevad muret aga need, kes on kursis sellega, kuidas on "Düüni" aja jooksul kinodes kujutatud. Kõikidest raamatutest võib vändata filmi. Tänapäeval on nii palju võimalusi, et ükski asi ei tohiks olla takistuseks. Samas on filmimaailmas mängus niivõrd suured rahad, et keegi ei soovi riskida kahjumiga. Niisiis näeb hollywoodilik ärimudel ette riskide muutmist nii väikseks kui võimalik. Ja "Düün" on kogu selle virvarri keskel olnud juba nelikümmend aastat.
Kui Frank Herbert avaldas "Düüni" 1965. aastal, ei osanud ta ilmselt arvata, et sellest saab niivõrd menukas raamat. Loo tegevus toimub kauges tulevikus, on inimesed asustanud igasuguseid planeete üle kogu universumi. Kuigi metafoor meie maailmale on selge, siis kõik ülejäänu on võõras. "Düün" käsitleb kõrbeplaneedi loodust, majandust, poliitikat, religiooni ja suhtlust teiste planeetidega. Esimese "Düüni" filmiadaptsiooniga alustati juba 1973. aastal Alejandro Jodorowsky poolt, kuid sellest kujunes hoopis üks kuulsamaid filme, mis kunagi valmis ei saanud.
Jodorowsky visioon oli majesteetlik ja ambitsioonikas. Ta teadis täpselt, milliseid inimesi tal on vaja, et saavutada unistuste film. Kogu planeerimine võttis aastaid aega, aga lõpuks sai mees kokku kõik vajalikud liikmed: Jean Moebius Graud, Dan O'Bannon, Chris Foss ja H.R. Giger. Jodorowsky visandas paberile ka kõik stseenid, mida ta ette kujutas, et neid filmistuudios esitleda. Kusjuures sama grupp inimesi on ka Ridley Scotti 1979. aastal ilmunud linateose "Tulnukas" ("Alien") taga, kuna film jäi pooleli ning kõik läksid uute projektide peale üle ning muidugi kandusid üle ka Jodorowsky nägemuse mõjutused.
Jodorowsky proovis filmi näitlema saada ka tuntuid inimesi nagu kultusbändi Pink Floyd liikmed, Salvador Dali, Mick Jagger, Orson Welles, Udo Kier ja teisigi. Samas ütles Jodorowsky ära Douglas Trumbullile visuaalsete efektide poolelt, sest ta ei näinud, et mees oleks olnud hingega asja juures.
Kolme aasta jooksul pani Jodorowsky koos oma meeskonnaga kokku paksu raamatu, milles oli kirjas viimnegi võte, loomemõte, kunstiline idee ja palju muud. Kõik ikka selleks, et hiigelprojekti esitleda nooblitele Hollywoodi filmitööstustele. Projekti esitledes hakkasid filmifirmad rääkima aga muutustest, mida tuleb teha, et vähendada rahalisi riske. Kogu suur töö, mille Jodorowsky oli koos oma meeskonnaga ära teinud, ei huvitanud kedagi. Kõik jutud läksid justkui filmitöösturite kõrvust mööda. Projektist oldi küll lummatud, aga keegi ei julgenud võtta ette nii pikka ja kallist tööd. Eriti veel nii, et peamine otsustusvõim on Jodorowskyl. Filmi pikkuseks oleks tulnud 14 tundi, mis oli ilmselgelt liiga palju. Jodorowsky polnud nõus tegema ka ühtegi muudatust. Niisiis kukkus kogu projekt läbi.
Ettevõtmisest valmis ka dokumentaalfilm "Jodorowsky's Dune".
Kuigi Jodorowsky heideti kõrvale, jätsid filmi produtsendid suures piirdes mehe idee meelde. Aastaid hiljem palgati projektiga tegelema David Lynch. Lõpuks saadi film 1984. aastaks valmis, aga tegemist oli läbikukkumisega. Isegi niivõrd suurega, et Lynch palus eemaldada filmist oma nime, sest tema sõnul piiras filmistuudio teda liialt ja eelarve tõmmati riskide maandamiseks niivõrd kokku, et sealt lihtsalt ei saanud midagi head enam välja tulla.
Kas või just nende kahe näite põhjal võib väita, et praegu pole õige hetk hakata tegema järjekordset versiooni "Düünist". Põhjus on lihtne: filmistuudiod ei julge projekti piisavalt raha panustada, et teha midagi niivõrd suurejoonelist nagu kogu lugu tegelikult on. Tehakse ikka mingi nii-öelda säästuvariant, millega on kerge massidesse minna ja kasumit teenida.
"Düünist" tehti ka kaks lühisarja, millest üks oli näiteks "Düüni lapsed". Mõlemad lühisarjad võeti vaatajate poolt hästi vastu, kuid need polnud ikkagi midagi nii suurejoonelist nagu kogu projekt peaks tegelikult olema. 2008. aastal hakkas Paramount Pictures ka väntama oma versiooni "Düünist", aga ka sellel polnud suurt tulevikku, sest režissööriks võeti Peter Berg, kes polnud selleks sobilik ja kes juba aasta hiljem otsustas projekti hüljata. Mõni aasta hiljem otsustas Paramount Pictures projekti sulgeda.
2016. aastal sai filmiõigused endale Legendary Entertainment ja esile kerkisid juba mainitud nimed nagu Villeneuve ja Roth. Mõnes mõttes ollakse projektiga jälle alguses tagasi. Lihtsalt teine firma üritab sama asja teiste inimestega.
Tekib küsimus, et kas režissöör Villeneuve'il pole siis selle filmi jaoks sobilik? Ta tundub ideaalne valik. Alates 1998. aastast on ta hakkama saanud mitmete heade filmidega. Viimaste hulgas näiteks "Saabumine" ("Arrival", 2016), "Blade Runner 2049" (2017) ja "Sicario" (2015). Villeneuve on tõestanud, et suudab suurte summade juures säilitada teose originaalsuse ja sisu nii, et rahule jäävad filmifännid, kriitikud, akadeemikud, produtsendid ja niisama kinohuvilised. Samas ilmnes hiljem, et "Blade Runneri" järje peale kulunud raha saadi küll tagasi, kuid filmist ei kujunenud loodetud hitti ja kasumisse põhimõtteliselt ei jäädud. Peale seda ütles Villeneuve The Telegraphile antud intervjuus, et ta ei sooviks kunagi nii suurte rahadega projekti enam ette võtta.
Samas nüüd on Villeneuve tagasi ja töötab "Düüni" kallal, mille näol on tegemist hiiglasliku projektiga. Tulema peaks kaks filmi, mis kestavad kaua ja mille tegemiseks kulub meeletult ressursse. Siin on aga kaks võimalust ja kumbki variant pole hea: esimene variant oleks see, et Villeneuve saab hakkama järjekordse menufilmiga. Loomulikult pole tegemist millegi sellisega nagu plaanis Jodorowsky, aga efektid on paigas ja rahvas ostab pileteid. Või saab see olema midagi sellist, et kulutatakse meeletult raha, aga välja ei tule ikka miskit.
Kokkuvõttes pole tegemist võimatu projektiga. "Düüni" saaks ära teha küll ja seda on proovinud mitmed režissöörid. Murekoht on pigem aga selles, et filmistuudiod pole nõus piisavalt raha panustama, sest teavad, et suure-eelarvelised ambitsioonikad ja intelligentsed filmid pole kinodes alati hitid.
Allikas: filmschoolrejects.com
