ARVUSTUS | "Esimene patupuhastus" on eellugu, mida polnud tingimata sellisel kujul vaja
Seeria neljas osa, segadust tekitava pealkirjaga "Esimene patupuhastus", võiks kontseptuaalselt midagi uut pakkuda – räägib see ju ikkagi filmiseeria keskmes oleva sotsiaalse eksperimendi tagamaadest ja sünniloost. Juba tunamulluses arvustuses lootsin, et "neljas osas paistab vähemalt sisulisest poolest hoopis teistsuguses võtmes tulevat", kuid need ootused võib nüüd täielikult maha kanda, kuna "Esimene patupuhastus" on täpselt samasugune nagu kõik eelmised, ainult natuke igavamate tegelastega.
Tagasivaates polnud midagi erilist eelmiseski, kuid vähemasti ei tekitanud see alusetuid võltslootusi nagu tänavune "eellugu", mis millegipärast just nimelt selle eelloo osa täielikult rääkimata jätab. Tegevus algab, nagu kolmel eelmiselgi korral, patupuhastuse päeval, mida saadavad protestid, kuna kuritegevuse legaliseerimine pole seaduskuulekate kodanike jaoks just kõige ahvatlevam mõte. Sellest infost, kuidas riigina patupuhastuse kontseptsioonini üldse jõuti, lipsatakse aga kiiresti mööda, olgugi et just see võiks olla igavavõitu ja tuttavliku filmi väheseid õlekõrsi.
Kuna idee on juba eelmistest osadest selge, on oluline roll mängida tegelastel, keda sel eluohtlikul ööl jälgima peame – nemad on kahjuks aga üsna laisalt kirjutatud ja kellegi käekäigu pärast vaatajana muret tundma ei pea. Üks tädi on küll üpris lõbusa suuvärgiga, aga ta lipsab tegevustikust nii põgusalt läbi, et ei paneks ilmselt tähelegi, kui ta mõne stseeni vahel grupist lihtsalt kaoks. Ei paneks küll pead pakule, kuid minu mäletamist mööda oli esimeses kahes filmis sümpaatseid tegelasi ikkagi käputäis rohkem ning eelmise päästis Frank Grillo mängitud Leo Barnes, kellest võinuks seeria tunnusnägu saada. Kui sündmustik suuremat ei köida, on ikka eriti nadi, kui ka tegelased näotud ja igavad on.
Õnneks saab film teises pooles jalad alla ning lugu muutub teatud pöörete abil natukenegi huvitavamaks, samuti leidub viimases vaatuses märkimisväärselt kaasahaaravaid ja pädevalt lavastatud tulistamis- ja kaklusstseene. Filmi esimene pool on seevastu aga andestamatult nüri, tekitades tunde, et keegi on lihtsalt eelmiste osade stsenaariumite põhjal "Patupuhastuse algoritmi" välja töötanud, selle abil varasemad filmid kokku seganud ja tegelaste nimed ära vahetanud, kuna mingisugustki uudsust ega värskust siit tunda pole. Stsenaristil, kelleks on neljandat korda järjest James DeMonaco, on ühiskonna kohta küll üht-teist öelda (kogu film on justkui suur hoiatussilt Trumpi-Ameerika tuleviku osas), kuid mingil põhjusel suudab ta seda sõnumit edasi anda vaid ühtsama lugu jutustades.
Võib-olla on sel filmil poolehoidu tumedanahalise publiku seas – kui õigesti mäletan, olid ka eelmises osas valged näitlejad vähemuses. Siiski usun, et ühiskonnakriitikat saaks ja võiks edasi anda märkimisväärselt kvaliteetsemas vormis, kui "Esimene patupuhastus" selleks suuteline on. Kui taustal kõlab pominaräpp, ekraanil välgub piinlikult võlts arvutiga loodud veri ja aeg-ajalt pikitakse vahele mõni loominguline mõrvastseen, et publikut ikka rahuldatuna hoida, pole kriitikanooled valitsuse suunas just kõige tõsiseltvõetavamad. Pealegi notitakse peamine, kõige sadistlikum kurikael filmi lõpus suvalise tulistamise käigus maha, kuna stsenarist lihtsalt unustas ta olemasolu ega osanud tegelasele sobivat lõppu leida.
Kuigi "Patupuhastus" pakkus kuue aasta eest välja värske ja põneva idee, mil paistis olevat potentsiaali lugematute järgede jaoks, tõestab seeria uusim (ja loodetavasti viimane) sissekanne, et seda lugu enam jutustada mõtet pole, vähemasti mitte, kui DeMonaco stsenaristina jätkab. Praegu filmitakse aga hoopis "Patupuhastuse" teleseriaali esimest hooaega, mis alustab septembris, nii et võib-olla leiab väsinud seeria väikesel ekraanil uue hingamise. "Esimene patupuhastus" kannatab vaatamist, kuid mitte soovitamist.
"Esimene patupuhastus" on praegu kinodes.
