Lugeja: ma ei jaga sotsiaalmeedias oma trennifotosid ja mul on selleks üks väga hea põhjus

Ma ei tee maha inimesi, kes postitavad sotsiaalmeediasse oma trennifotosid. Teate küll, fotosid trennisaalist ja treenitud kõhulihastest, suurtest saavutustest. Mõnedele on see tähtis. See aitab neil jõuda oma eesmärkideni. Mida rohkem koguneb südameid ja pöidlaid, seda rohkem tõuseb motivatsioon. See on justkui nende eduvõti.

Mulle meeldivad väga igasugused enne-pärast tüüpi fotod. Näed, et keegi kaotas kilosid, sai lahti oma rasvavoltidest ja nüüd on inimene selle üle õnnelik. Miks mitte. See on tore, kui inimene tunneb rõõmu oma saavutuste üle. Ta on õnnelik. Ta pidas kinni oma toitumiskavast, tegi trenni, ta jõudis tulemuseni. Sellised inimesed on väga tublid.

Mäletan, kui läksin ülikooli. Olin kõhn, aga pistsin suhu, mida hing ihaldas. Ma polnud kunagi trennis käinud. Ei tundnud, et selleks oleks vajadus. Mul polnud trenni vastu midagi, aga mul polnud huvi ka.

Üks hetk muutus mu elu. Hakkasin rohkem alkoholi jooma. Selle kõrvale kuulusid ka erinevad snäkid. Ülikoolieluga tõusis ka kaalunumber. Vöökoht polnud enam nii sale. Ma polnud paks, aga ei saa öelda, et oleksin olnud heas vormis. Tunnistan ausalt: lasin end käest ära. Ühel hetkel halvenes ka minu vaimne tervis. Tundsin, et vajan muutust.

Hakkasin käima trennis. Tundsin, et see aitab. See polnud vaid kaalukaotus ja hea vorm, mille sain. Trenn andis mulle jõudu. See andis mulle palju energiat. Sellega kasvas ka enesekindlus. Viimasega muutus paremaks kogu elu. Vahepeal olid mu sõbrad isegi pisut mures, et käin liiga palju jõusaalis. Ühel hetkel mõistsin, et jõusaal on mu elu osa. Mul on vaja seda. Ma ei saa selleta.

Mida paremini läks trennisaalis, seda rohkem kujutasin ette, et postitan enda Instagrammi lehele trennifotosid. Teate küll, neid, kus oled seksikates trenniriietes ja poseerid oma ideaalse kehaga.

See oli mu unistus. Kujutasin ette, et mul on tuhandeid jälgijaid. Kohe, kui laen üles foto, panevad sajad inimesed sellele südame. Inimesed armastavad mind. Ma olen eeskuju, ma olen trenniguru.

Järgmiseks aga mõistsin, et mul pole seda vaja. Ma ei taha olla kellegi eeskuju. Ma ei taha olla vastutav teiste eest. Ma teen trenni iseendale, mitte kellelegi teisele. Tahan vahel vabalt võtta ja süüa, mida hing ihaldab.

Pole vaja, et keegi hakkaks kuskil kirjutama või hindama, et oi, vaadake, mida ta nüüd tegi või kuidas ta nüüd pidutses. Et kas selline on siis üks õige eeskuju? Ma ei taha oma elu kontrollida. See on tüütu.

Ma olen õnnelik selle üle, mida olen ise saavutanud. Ma tunnen rõõmu sellest, et olen endaga rahul. Trenn aitab mind ja pakub mulle hea enesetunde. Ma ei pea seda aga kõigile teistele kuulutama. Mul pole oma enesehinnangu toitmiseks vaja postitada sadu fotosid Instagrammi. Lõppude lõpuks on see minu elu.