ARVUSTUS | Noorte täiskasvanute seebiooper "Billionaire Boys Club: noorte miljardäride klubi" ei üllata
1980. aastatel tõesti tegutsenud jõukate erakoolipoiste lugu jutustav "Billionaire Boys Club: noorte miljardäride klubi" lisab YA (young adult) skeenele veel ühe seniproovimata filmižanri: ahnusedraama – head eestikeelset väljendit hetkel vast polegi, nii et jääme ahnusedraama juurde.
Teismeliste filmid on nii 1980ndate ja 1990ndate värk. Kes tahaks teha filme teismelistele, kui neid võib teha... noortele täiskasvanutele? Just nii kutsutakse neid moodsamal ajal levinud ingliskeelse lühendiga YA (ehk young adults).
YA teerajajaks võib nimetada 2001. aastal võidukäiku alustanud "Harry Potteri” filmiseeriat ja suur osa senistest katsetustest seostubki seni ulme põhisammastega, milleks on sci-fi, fantaasia ja õudus.
Viimastel aastatel oleme saanud ka mõned korralikud YA-draamad, näiteks "Süü on tähtedel” ("The Fault in Our Stars”, 2014), "Väike ime” ("Wonder”, 2017) või miks mitte hiljuti kinodesse jõudnud "Triivijad” ("Adrift”, 2018).
Mis on aga ahnusedraamad? Need jutustavad tavaliselt lugusid sellest, kuidas keegi on rikkusest ja maistest hüvedest nii sisse võetud, et teeb nende hankimiseks mis iganes sigadusi. Populaarne žanr juba üle 30 aasta, algatajaks Oliver Stone’i klassika "Wall Street” (1987).
"Billionaire Boys Club: noorte miljardäride klubi" ei osutu ahnusedraama uueks lipulaevaks, selleks on see vahest natuke hingetu ja liiga laisalt loksuv. Aga vaadatav on see alati, kasvõi sarmikate noorte peaosaliste Ansel Elgorti ja Taron Egertoni tõttu. Et sind guugeldamast säästa, siis ütlen, et esimene on läbimurdetäht mulluses põnevikus "Põgenemise rütm” ("Baby Driver”), teine on üsna kesksel kohal "Kingsmani” seerias.
Nauditavalt iseka ja räpase ärimehe kõrvalosa teeb ekraanilegend Kevin Spacey. Aga üks asi olgu kohe selge – ei tema rollisooritus ega teos tervikuna pole pelgalt "Wall Streeti” lahjendatud koopia. Mõlemad seisavad omadel jalgadel ega kasuta Oliver Stone’i sissetöötatud stampe üleliia.
Linalugu leiab oma tee, ja see kulgeb tiinekate seebiooperi stiilis... mis kõlab kirjapildis võib-olla halvemini kui tegelikult ekraanil jälgituna.
Siin on palju sellist toredat suvist popcorni-emotsiooni, mis ei kaevu just inimhinge sügavustesse, aga teeb oma tagasihoidliku parima, et suuri ekraanidraamasid hoogsalt paksudes värvides järele aimata. Energiline minek, palju intensiivsel toonil rääkivaid päid suures plaanis – režissöör ja üks stsenarist James Cox teab täpselt, millist seepi ta keeta tahab, ning oskab eesmärgi ka täita.
Oma noortelt näitlejatelt kõige hingestatumaid sooritusi ta siiski välja meelitada ei suuda. See pole aga üllatus, arvestades kui pealispindne materjal tegelikult on, millega nad on töötama pidanud.
"Billionaire Boys Club: noorte miljardäride klubi" võiks pakkuda ainest heale teismeliste draamasarjale teles, kinos oleme lihtsalt sarnaseid asju näinud korduvalt ka mõjuvamas esituses.
Laheda kõrvalosa teeb veel Andy Warholit kehastav Cary Elwes, teda võiks rohkemgi olla, see lisaks linaloole veidi spontaanset pöörasust ja ettearvamatust (loodetavasti).
Tuleb ka tunnistada, et poiste kiire rikastumise skeemid või katsed neid teostada jäid mulle kohati hämaraks. See võis olla taotluslik, et näidata kuidas nad päriselt oma asju ajasid. Enamiku ajast nad paistavad lihtsalt pidutsevat ja muidu oma saavutustega „härgavat” kui tõesti töötavat.
Kokkuvõttes on see täiesti mõistlik suvefilm. Lahutas meelt küll, kuigi ma kohati soovisin, et see oleks 15-20 minuti võrra lühem. Kui tahad kinos tavakraamile vahelduseks noorte täiskasvanute seebiooperit nautida, siis "Billionaire Boys Club: noorte miljardäride klubi" pakub selleks kindlasti võimaluse.
"Billionaire Boys Club: noorte miljardäride klubi" on praegu kinodes.
