Johnny Depp

"Fear and Loathing in Las Vegas" on Johnny Deppi karjääri üks olulisemaid filme, sest tal õnnestus kehastada oma sõpra ja iidolit Hunter S. Thompsonit. Depp asus rolliks valmistudes elama samas majas, kus elas ka Thompson. Depp ja tema ekraanipartner Benicio Del Toro mängisid lausa nii hästi, et kohati polnud võtete ajal režissöör enam kindel, et kas nad ikka näitlesid või mitte.

Deppil oli hiljem karakterit väga raske maha raputada ning sattus ka ise hiljem alkoholi küüsi, mis tõi talle hiljem palju probleeme. Depp täitis ka Thompsoni viimase soovi, milleks oli tulistada tema surma korral kremeeritud jäänused kahuriga taevasse.

Duvalli tuntakse kõige rohkem Stephen Kingi raamatu põhjal valminud Stanley Kubricku filmi "Hiilgus" ("The Shining") järgi ja seda põhjusega: tema piinatud rollisooritus Jack Nicholsoni kõrval on lausa legendaarne, kuigi Stanley Kubrick olevat näitleja vastu olnud niivõrd karm, halastamatu ja õel, et mitmed Duvalli ahastama panevad stseenid, pisarad ja õudust täis silmad tulenesid hoopis režissööri poolt tekitatud psühholoogilisest terrorist.

Duvall oli Robert Altmani üks lemmiknäitlejaid ning osales kokku režissööri kuues filmis: "Brewster McCloud", "Nashville" ja "3 Women". Ta töötas pikka aega ka teleprodutsendina, tema kõige tuntum seriaal oli HBO "Faerie Tale Theatre". Duvalli viimaseks filmiks jäi 2002. aasta "Manna from Heaven".

William Friedkini klassikaline "Vaimude väljajaja" oli omast ajast nii ees, et film pakub siiani väga hirmutavat kogemust. 1973. aastal teatati, et mitmed inimesed minestasid, oksendasid ja lausa põgenesid kinoisaalist. Hiljem küll tunnistati, et mitmed teated võltsiti, sest need oli osa reklaamist, kuid mõned kinod pakkusid vaatajatele siiski oksekotte.

Naispeaosaline Linda Blair oli "Vaimude väljajaja" võtete ajal kõigest 14-aastane ega mõistnud kõike filmis toimuvat väga hästi. Ta ei võtnud lugu kurjadest vaimudest tõesena ega võtnud ka väga tõsiselt usku, religiooni ja kirikut puudutavat tõsiselt, kuid kui filmi pressituuri ajal hakati noore näitleja käest küsima, et mida tema saatanast ja kurjadest vaimudest arvab, hakkas ta vaikselt mõistma, mida see film tegelikult tähendas. Blair on hiljem öelnud, et sellist asja oli väga kohutav teismelisena läbi elada.

Vera Farmiga, kes on juba kahes "Kurja kutsumise" ("The Conjuring") filmis kehastanud paranormaalsete sündmuste uurijat, keeldus esimese filmi stsenaariumit koju võtmast, sest see pani teda end imelikult tundma.

Farmiga on öelnud, et ei suutnud seda öösel lugeda, sest hakkas lihtsalt kartma. Naine avaldas hiljem, et võtete ajal juhtusid mitmed kummalised asjad, nagu näiteks see, et pärast rolli vastu võtmist avastas ta oma sülearvuti ekraanilt jäljed, mille oleksid jätnud justkui küünised. Need samad jäljed ilmusid ka pärast võtete lõpetamist, kuid seekord hoopis jala peale tekkinud kriimustustena. Võtetel läks aga näitlejate hotell põlema ning režissöör James Wani koer haukus kogu aeg millegi peale, mida polnud näha.

Alfred Hitchcock oli väga omamoodi režissöör. Sellest on rääkinud ka tema filmide naisnäitlejad, kes on ühest suust kinnitanud, et see mees oskas alati välja pigistada just selle soorituse, mida soovis ja polnud alati ka kõige meeldivam mees, kellega koostööd teha.

Hitchcocki kõige kuulsam õudusfilm "Psühho", millest tehti ka tarbetu uusversioon, polnud Marion Crane'i kehastanud Janet Leigh jaoks just kõige parem kogemus, sest ta pidi selle ühe kurikuulsa pussitamisstseeni jaoks olema ihualasti duši all ja kuna see kestis niivõrd piinarikkalt kaua tekkis naisel hiljem foobia dušide suhtes ning käis alati vannis ja nii, et uks oleks alati näha.

"The Exorcism of Emily Rose" on veel üks õudusfilm vaimude väljaajamisest ning selle peaosaline Jennifer Carpenter on hiljem öelnud, et keset võtteid juhtusid temaga kogu aeg kummalised asjad.

Näiteks läks Carpenteri raadio mitmel öösel ise tööle. Selles poleks midagi hullu, kui filmis poleks olnud öösel juhtuvad asjad väga tähtsal kohal, aga olid. Naine ehmatas südamepõhjani ära, kui ühel hetkel läks raadio tööle eriti valju muusika saatel. Tema kaasnäitleja Laura Linney televiisor läks võtete ajal öösel ise tööle. Carpenter kinnitas hiljem, et need asjad juhtusid hotelli elektrisüsteemi vea tõttu, kuid kuna need juhtusid just selle filmi võtetel ajal, siis muidugi ehmatas see nad ära.

Õudusfilmide fännid teavad väga hästi, mida kujutab endast Andrzej Zulawski 1981. aasta film "Possession". Filmis on üks stseen metroos, mis oli näitleja Isabelle Adjani jaoks niivõrd õudne, et talle oli vaja mitu aastat teraapiat, et sellest rollist välja tulla. Järgnevatel aastatel hoidis naine avalikkusest eemale ega võtnud enam rolle, mis ta mõistuse proovile paneksid.

Adrien Brody võitis Roman Polanski holokaustidraama "Pianisti" eest oma karjääri ainsa Oscari ja seda põhjusega. Brody läks rolliks valmistumiseks lahku oma tüdruksõbrast, loobus maisest omandist, müüs maha oma korteri ja auto, hoidis nädalaid oma mobiili väljas, näljutas ennast ja lõpetas ära kõik oma elus olnud tähtsad suhted. Brody tegi seda ainult selleks, et jõuda samasse positsiooni, kus paiknes ka tema karakter, kellel polnud elus enam midagi alles jäänud.

Brody tunnistas hiljem, et jäi sellest kõigest depressiooni ning tal võttis aega poolteist aastat, et oma elu taas korda seada.

Veel üks Hitchcocki film, mis mõjutas selle naispeaosalise ülejäänud elu. Tippi Hedren kehastas "Lindudes" ("The Birds") peaosalist, keda ühes stseenis ründavad linnud. Et stseen tunduks väga reaalne, kasutas Hitchcock päris linde, mida loobiti näitleja poole, et saada kaadrisse reaalset hirmu ja õudu. Selle ta ka sai. Hedren on hiljem väga palju rääkinud Hitchcocki võtel kogetud traumast, nimetades seda täiesti brutaalseks.

"Who Framed Roger Rabbit" on legendaarne, sest tegu oli suure-eelarvelise filmiga, kus kasutati animatsiooni abil loodud tegelasi koos reaalsete näitlejatega ja seda kõike ka suures kinofilmis.

Peategelast Eddie Valiant kehastanud Bob Hoskins tunnistas hiljem, et õppis võtete ajal tegelasi ja asju ette kujutama, sest ta pidi seda niikuinii tegema, kuna enamus tema ekraanikaaslastest olid animeeritud. Hoskins hakkas ka pärast võtteid kuulma tegelaste hääli ja isegi nägema neid seal, kus neid polnud. Ta hakkas endaga rääkima, sest oli seda teinud nii pikalt ka võtetel. Tal võttis kaua aega, et sellest üle olla.

Allikas: The Talko

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena