Kuidas tekkis idee korraldada selline ülevaatlik autorikontsert?

Mõtlen alati aastavahetuse paiku tagasi oma eelnevale muusika-aastale ja sealt edasi ka üldisemalt oma tegemistele. Kuskil eelmise aasta lõpus taipasin äkki, et kuigi nagu alles äsja oli minu 50. juubel, siis tegelikult saab just sel aastal täis 50 aastat minu tegutsemisest suurel laval. Kui 50ndat sünnipäeva loetakse esimeseks tõeliseks juubeliks (mida ma ei tähistanudki), siis tundus, et muusikule oleks tähistamist vääriv sündmus hoopis 50. aasta laval.

Üks mahukas kontsert, mis võtaks kokku minu senise muusikutee ja tooks kokku paljud neist, kellega olen sellel teel koos olnud. Kõik nad muidugi seekord kavasse ei mahu - ja osa on loodetavasti saalis, aga isegi algselt plaanitut kõvasti kokku pigistades tuleb pikk, ülevaatlik ja uhke kontsert. Olen ülimalt tänulik kõigile solistidele, kes minu veidi argliku palve peale kohe osalema nõustusid!

Millised tegevused täitsid toona 14-aastase Rein Rannapi aastat 1968?

Tegelikult üsna palju eriilmelisi asju. Praegu, tagantjärele mõeldes, tundub, et just see aasta ennustas vägagi hästi ette minu edaspidist karjääri – tükike ühte, teist ja kolmandatki...

Tol aastal oli koguni 5 minu enda jaoks märgilist sündmust, kõik esmakordsed elus.

Plaanitava kontserti valguses loeksin olulisteks sündmusteks kõigepealt kahte esinemist klassikalise pianistina. Nendeks oli esimene tervet õhtut täitev soolokontsert ja soleerimine Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees. Esitasin Gershwini Rhapsody in Blue – teose valik oli loomulikult inspireeritud mu toonasest jazzi-vaimustusest.

Heliloojana kirjutasin oma esimese suurteose, lastemuusikali Elas kord Päevakoer, Heino Väli tekstile. Seda tööd pakuti algul mu isale, kes oli Konservatooriumi lõpetanud helilooja ja dirigendina ning töötas sel ajal Muusikakooli juhina. Mina palusin temalt selle töö endale. Noodid pidid ilmuma ajakirjas Meie repertuaar, kuid seda ei juhtunud... põhjuseks toodi midagi lõpuni arusaamatut. Ise arvan, et põhjuseks võis olla klaveri saatepartiide liigne mängutehniline keerukus. Kirjutasin need ju oma sõrmede võimete järgi... Nootide käsikiri on mul alles, ning igatahes tuleb sealt üks laul ettekandmisele mu 50 aastat suurel laval autorikontserdil.

Improvisaatorina osalesin Tallinna jazz-festivalil. Esinesime minu trioga, mille teised liikmed olid täiskasvanud muusikud. Varem olin jazzi esitanud, improviseerides põhiliselt enda loodud teemadele, jazz-klubis ja ka televisioonis. Esitasime festivalil minu seadeid: Süit eesti karjaseviisidest ning kohustuslik pala – Boris Kõrveri Kadriorg; mõlema eest sain eripreemia. (Mul on säilinud kassettlindi-koopia sellest kontserdist; Raadio arhiivist on see paraku haihtunud...). Selle esinemise tulemusena valiti mind 4 esineja hulgas esindama Eestit Tallinna Rahvusvahelisel jazz-festivalil, mis aga kahjuks kunagi ei toimunudki. Sest just sel aastal keelati jazz NSVL-s ära, isegi selle sõna kasutamine keelati - rääkimata kontsertidest, klubist või raadiosaadetest...

Taustaks ja selgituseks nooremale lugejale....

Ilmselt oli selle, hilinenud, reaktsiooni põhjuseks ameerika saksofonisti Charel Lloydi kvarteti esinemine siinsel festivalil 1967.- aastal, kus nad olid turistiviisaga, esinesid ilma loata, ja samuti – ilma loata - pandi lehvima USA lipp (nagu kõigi teiste esinejate maade omagi). Minu jaoks oli nende esinemine üks elu muusikamuljete tipphetki – tagusin kõigest jõust käsi kokku täpselt 45 minutit, kuid lisapala anda neil siiski ei lubatud....

Eesti rahvalaulude juurde viis mind aga mitu asjaolu: esiteks oli isa mulle juba varem pihku pannud rahvalaulude noodikogumikud; teiseks oli eeskujuks Rootsi pianist Jan Johanson, kes improviseeris rootsi ja vene rahvaviisidele; ning siis veel Tubina samanimeline süit - kasutasin isegi osaliselt samu viise, neid muidugi hoopis teisiti töödeldes. (Muide, see Tubina Rootsis 1959 kirjutatud teos alles sattus sel ajal Eestisse; isa sai kuskilt koopia, ning isegi mu heliloomingu-õpetajale Veljo Tormisele tuli see minu talle näidatud noot uudisena.)

Samasse aastasse jäävad ka mu esimesed avalikult, tuntud laulja poolt, esitatud laulud. Nimelt pakkusid, ilmselt minu jazz-esinemiste põhjal, luuletaja Paul-Eerik Rummo ja laulja/näitleja Andres Ots mulle 4 luuletust pealkirja all Vettinud peiar, mis olid loodud just Andresele laulmiseks. Viisistasin luuletused ja need kanti ette samal aastal. Laulude salvestamine Eesti Raadios toimus mõni aasta hiljem. Igal juhul olid need mu esimesed täiskasvanutele loodud laulud. Ja ka nendest kuuleme mõnda eesseisval autorikontserdil.

Rein Rannapi autorikontsert tähistab 50 aasta möödumist ajast, mil ta alustas oma professionaalset muusikalist tegevust ning astus suurele lavale. Ühtlasi tähistatakse Rannapi 65. sünnipäeva! Ettevõtmise eesmärk on anda meeleoluka etenduse kaudu ülevaade kogu Rannapi mitmekesisest tegevusest kergemas muusikas: eeskätt heliloojana, kuid pisut ka interpreedina. Kõlavad Rannapi tuntuimad laulud (lisaks ka mõned vähemtuntud, aga head!), paar pop-pala klaverile, popurrii värskest rokkooperist “Nurjatu saar” jpm. Esinevad muusikud, kellega Rannap on kõige rohkem koostööd teinud, enamik neist on meie parimad lauljad, kellest mõned on ühtlasi Rannapi vanemate laulude omaaegsed esmaesitajad!

Kontserti korraldab Ekspress Meedia.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid