Politseinike räpased peod prostituutidega ja nõudlikud Soome seksituristid! Loe Peeter Võsa mahlakaid meenutusi üheksakümnendatest
Raamatu saatesõnas kirjutab Peeter, et: „„Politseikroonika“ lugu on ajalugu. Saade, mis kerkis omal ajal komeedina televisiooni edetabelitesse, kasvatas üles terve põlvkonna. Kuigi „Politseikroonika“ oli Kanal 2 eetris ehk kuus-seitse aastat, kujunes selle mõju palju suuremaks, kui keegi oleks osanud arvata, loota või karta. Paljude saadete ja raamatute kohta võib öelda, et tegemist on aja märgiga. Mõned aastad enne sajandivahetust alguse saanud „Politseikroonika“ kajastas ühiskonna pahupoolt ja toppis oma nina kõik võimalikesse sündmustesse. Esialgu politsei tegemisi kajastama pidanud saatest sai aga peagi ühemeheshow, kus parema puudumisel intervjueeriti koeri ja juhuslikke möödakäijaid ning vahel isegi tänava äärekive. Samuti ei piirdunud saade vaid rangelt politseitemaatikaga. Edu võtmeks oli tõsiste teemade kajastamine meelelahutuslikus võtmes.“
Kroonika toob sinuni eile ilmunud raamatu ühe katkendi:
„Tänavahooradest pisut kõrgem tase olid need moondunud moraaliga naised, kes teenindasid väljakutseid erinevates linna tunnisaunades või korterites. See oli suhteliselt mugav viis raha teenida, sest polnud n-ö tühja tiksumist, kus prostituut ootas ja ootas, millal klient uksest sisse astub, või külmetas talvisel tänaval nagu Sõle-Kolde kolleegid. Kohe kui kõne tuli, sättisid prostituudid end sutenööri autosse ja sõit võis alata.
Kuigi teenistus oli mõnus ja aeg paremini täidetud kui hooramaja prostituudil, keda võib-olla ei tahetudki pruukida kõva majasisese konkurentsi tõttu, varitsesid just selliseid väljasõidutellimusi teenindavaid prostituute kõige suuremad ohud. Joomahullude klientide vägivald, oht jääda rahata ning vahel juhtus sedagi, et sutenöör, kes pidi naisi ühtlasi ka turvama, sai hoopis ise keretäie peksa.
Üks markantsemaid lugusid jääb samuti sajandivahetusse, kus prostituut telliti numbrisauna asiaadist kurjategijat rahuldama. Naine andis teada, et tema grupiseksi ei soovi, leppis kokku hinna ja saatis enne teenindama asumist sutenööri igasuguste jamade vältimiseks sauna kontrollima. Olukord oli seal tõesti selline, nagu telefonitsi kirjeldati. Sauna eesruumis istus porgandpaljas moslem, poolemeetrine vinnastatud väntvõll süles ja kuldhambad suus siramas nagu Kassiopeia tähtkuju. Pudel konjakit laual ja köetud saun spermapumpa ootamas. Kõik sobis. Naine jäi raudhammastega kaltsupead rahuldama, sutenöör sõitis minema.
Nii nagu auto stopptuled käänaku taha kadusid, muutus olukord mõne sekundiga nagu Eesti rahva ennemuistsetes juttudes, kus kurat oma kolmele pojale pruute otsis ja lõpuks ühel ahnel peretütrel rahaga meelitades naha üle kõrvade tõmbas. Nimelt hakkas igast praost, kapist ja varjatud kõrvalruumist sauna sisenema järjest rohkem asiaate, kõigil odad pikalt ees ja silmad kiimast punnis. Naine väänati sobivasse asendisse ning teda pruugiti kuni nõrkemiseni igasse keha volti ja auku. Ei olnud abi palumisest ega appihüüdmisest. Kui asi aetud, helistas üks asiaat sutenöörile ja teatas, et ta võib oma „kaltsule“ järele tulla.
Kui sutenöör sauna astus, oli asi selge ‒ tütarlast oli mehemoodi vägipruugitud. Kas sutenööril oli naisest kahju või mitte, selle kohta andmed puuduvad. Kindel on see, et lihakaupmees tahtis sellise käitlemise eest rohkem raha, sest sellist diili polevat kokku lepitud! Temaga leppis kokku Ali-Baba ja oligi kõik. Liha tõi ta Ali-Babale pruukida, aga mitte neljakümnele röövlile lörtsida. Raha on juurde vaja! Nii endale kui naisele! Tekkis vaidlus ja tüli.
Sutenöör oli vana poksija ning seetõttu endas kindel, et suudab Kesk-Aasia arutuile mõistuse rusikatega pähe taguda ja puuduoleva summa välja nõuda. Läks kakelungiks. Aga rusikavõitluse tulemused olid vastupidised vana poksija ootustele. Ta sai korralikult näopeksu ning lõpuks keerati läbipekstud mees lauale kõhuli ja kari keskasiaate tegi temaga sama, mida teeb kevad kirsiõitega. Ainuke vahe kevadega seisnes selles, et kevad teeb oma asjad ära ja annab võimu üle suvele. Aasia „kevad“ ei tahtnud aga kuidagi lõppeda ning selle pikaleveninud protseduuri käigus külvati põllule rohkem seemet, kui „põld“ suutis vastu võtta. Pärast seda, kui meie loo Ali-Baba ja tema nelikümmend röövlit olid oma vägivallatsemise ja pahateod lõpetanud, ei sulgunud sutenööri kaljupragu enam kunagi. Käi arstide juures või lase teadjamooril palju tahes kaljuprao juures „seesam-seesam, sulgu“ öelda, millestki polnud enam abi. Aga õnneks on täna sellistelegi intiimsemat laadi probleemidele täiskasvanute mähkmete näol lahendus olemas.
Politseisaadetesse järgnev lugu küll ei jõudnud, aga mõne ajalehe ärksamad ajakirjanikud ajasid selle juhtumi jälgi päris usinalt. Nimelt olid sel ajal omaette kultuurinähtus politseinike peod, kus enne pidu kontrolliti igaks juhuks üle piduliste vöövahed ja hõlmaalused, et neil relvi kaasas ei oleks. Padrunid olid loomulikult igatepidi loetud ja arvel, aga kuna kasutati veel nõukaaegseid Makarovi püstoleid, siis padruneid liikus ning polnud mingit küsimust hõlma alla unustatud relvast paar pidemetäit padruneid lakke tulistada. Tavaliselt renditi sedasorti ettevõtmisteks mõni spetsiaalselt selleks otstarbeks kohandatud ruum. Aga harvad ei olnud juhtumid, kus pidu algas sama ootamatult kui kõhulahtisus. Siis ei valitud selleks enam aega ega kohta. Üks säärane pidu leidnud aset ühes toona kesklinna piirkonnas asunud politseimajas.
Ohtra alkoholipruukimisega ülemeelikuks läinud peole kutsuti sutenöörid tüdrukuid ette näitama. Neil vaesekestel polnud vähimatki ettekujutust, mis kohe toimuma hakkab. Tüdrukud toimetati nõutud aadressile. Liiga hilja said naistekaupmehed aru, et tegelikult on nad lõksu meelitatud ning politseinikel pole mõtteski hakata nende äri rahaliselt toetama, vaid hoopis seda kahjustama ja naistega omavahelisi kokkuleppeid sõlmima. Ühesõnaga, naised kohale toimetanud sutenöörid saadeti sõimu ja ähvarduste saatel minema ning naised toimetati politseinike ametiruumides peetavale erapeole silmarõõmuks.
Loomulikult olid juba siis olemas erinevad võimalused valvekaamerate näol ja side jälgimiseks ning pole kahtlustki, et sageli võidi oma sellealaseid õigusi poolsalamisi kuritarvitada. Vähemalt on loomulik kahtlustada, et lihast ja luust ekslik inimene, kellele sellised võimalused loodud, neid kindlasti kuritarvitab. Iseenesestki mõista, et kõige üllamatel eesmärkidel ning ainult riigi auks ja rahva hüvanguks. Kuid loomulikult polnud erinevad turvalisust tõstvad aparaadid arenenud nii kaugele kui praegu ning paljuski seetõttu jäi suurem skandaal tollest peost tulemata. Väidetavalt käisid üsna paljud peol osalenud politseinikud selle kohta hiljem ühes luureteenistusorganis aru andmas, aga õnneks läks nii, et sutenöörid ei tahtnud midagi rääkida, politseinikud teadsid, mida rääkida ning prostituudid ei osanud üldse rääkida. Nimelt olevat nad olnud nii arulagedad, et ei rääkinud „seda, mida vaja“. Kogu lugu olevat ajakirjanike nuhkimisest hoolimata kinni mätsitud ning riik olevat saanud selle arvelt juurde kõvasti turvalisust ja julgeolekut, sest kaitsepolitsei olevat selle jama käigus värvanud politseisse hulga agente ja vastupidi. Kas see lugu ikka vastab tõele või mitte, oli ajakirjanikel juba siis raske selgeks teha. Tänapäeval oleks see lausa võimatu. Aga kus suitsu, seal tuld. Kuidas muidu saab meie ühiskond olla täna nii turvaline, nagu on? Riigiteenistujad peavad saama riiki kehtestada, olgu siis teiste üle või omavahel. Sellest meie julgeolek ainult kasvab.
Aga kaugeltki mitte kõik kummalised vahejuhtumid ei olnud sellised. Mõni vägivallatu imelugu oli elul, sel suurimal lavastajal, veelgi välja pakkuda. Too lugu juhtus ajal, mil Viru hotelli ümbrus nägi välja veel hoopis teistsugune kui praegu. Seal seisid marsruuttaksod ja oli hamburgeriputka, kust võis mundris kartuli kõrvale tellida kodumaise lägaburgeri. Soomlastest vodkaturistid ummistasid lõbumaju ja baare. Just ühe toonase lõbumajapidaja suust see jutt pärinebki.
Nimelt tulid uhkesse baldahhiinvooditega lõbumajja taksoga kaks äärmiselt kummalise välimusega Soome maapiirkonnast pärit seiklejat, kes otsisid teravat elamust. Nagu neil puhkudel ikka, pandi kallitele külalistele ette joovastavad joogid ning aeti kõik tüdrukud
fuajeesse prinke rasvu demonstreerima. Tol hetkel olevat majas viibinud üle 40 erinevas vanuses ja erineva väljanägemisega naise. Igale maitsele midagi! Tegemist oli eliitmajaga ning võimalust mööda oli mõeldud ka veidrikest ja pervertidest klientidele, et needki värdjad saaksid end kuningana tunda.
Soomlased limpsisid kurejooki ja katsusid prooviks mõne prostituudi kumerusi, aga see õige jäigi leidmata. Majaperemehe käest nõuti valjuhäälse kisaga, et ta tooks kasvõi keldrist välja „viimase hoora“. Majja kutsuti kohale ka eakamat liha, et külalised saaksid veelgi hoolikamalt valida. Aga ei kõlvanud üks, teine ega kolmas. Lõpuks ei kõlvanud ka neljakümne viies. Põhjanaabrite kallid seksisaadikud istusid taas taksosse ja kadunud nad olidki.
Hiljem tuli neidsamu soomlasi sõidutanud taksojuhiga jutuks kummaline vahejuhtum „viimase hoora“ otsingutest. Taksojuht rääkis seepeale, kuidas tal tulnud Soome seksisaadikuid sõidutada linna ühest lõbumajast teise, kuni kõik taksojuhile teadaolevad hooramajad olid läbi sõidetud. Sõiduarve ja kallid joogid maksid soomlased kauplemata kinni, rahast neil puudust ei olnud, aga seksiseiklust nad ei leidnudki. Lõpuks palusid end Viru hotelli tagasi viia, kuid enne veel teha peatus hamburgeriputka juures, mis oli kohe Viru ees parkimisplatsil. Nagu nõuti, nii taksojuht ka tegi.
Vastu kõiki ootusi naeratas kahele kiimakotile lõpuks sealsamas õnn. Burgeriputka prügikasti sorteeris muldvana, hambutu ja paistes näoga kodutu mutt. Kaht Soome seksisaadikut oleks nagu päikesetõus rabanud. Näod vajusid pikaks, silmad hakkasid kilama ja habemed värisema. See olend osutuski soomlastele naissoo ihaldatuimaks esindajaks! Kahekümne marga eest oli hambahaldjast laostatud, soo ja vanuseta naisterahvas nõus mõlemale turistile teravaid elamusi pakkuma. Sealsamas burgeriputka taga tõstis vanamutt mantlisaba sobivale kõrgusele, kummardus ja mõlemad põhjanaabrid asusid tööle, pruukides korraga proua seedekulgla mõlemat otsa. Saadikud olid oma eksirännakud lõpetanud ning toimetasid vajaliku sõnumi Eestisse.“
Loe pikka ja avameelset intervjuud Peeter Võsaga 24. augusti Kroonikast!
