Inga Lunge: päriselt hädas olevaid inimesi tuleb aidata, olgu ta sõja käes kannataja või mõne muu maalane
Inga Lunge (37) istub Eesti Maanteemuuseumi varikatuse all seina ääres pingil, mitte kaugel metsalagendikust. Umbes kolmekümne sammu kaugusel koristatud viljapõllul sööb tugeva rindkerega emakits koos kahe tallega rohuliblesid. Neli nädalat ei ole siin vihma tulnud, nüüd ta sajab. Vihm on soe ja õhk on soe. Mets ja muuseum on õhtuhämaruses.
Sellest suvest jääb tunne, et eestlasi ei ole mitte miljon, vaid vähemalt kolm, sest isegi nii-öelda kadakpõõsa juure all toimuval sündmusel, nagu see tükk siin Varbusel asuvas maanteemuuseumis, ei ole publikust puudust. Rahvas ei mahtunud tribüünile ära. Mis toimub?
Ju see soojus on, mis inimesed liikuma ajab. Olime hiljuti Toomasega (abikaasa Toomas Lunge – toim.) teel ja mõtlesin sama asja. Sõitsime Viljandist läbi, seal toimus folk. Rahvas oli seal. Jõudsime Pärnusse ja ka seal oli rahvas. Pärnust läksime edasi esinema Saaremaale. Seal toimusid ooperipäevad. Küsisime samuti – mis toimub!? Enamik meie sõpru ja tuttavaid jalutas võõras linnas vastu.
Selles muuseumis siin meenutatakse muuseas ka rändureid, kes jäeti öömajast ilma, sest nad ei osanud lugusid rääkida. Kaks said hakkama, kolmas mitte ja ta aeti vankri peale välja magama. Millal sinuga viimati mõni jutustamist väärt lugu juhtus?
See oli siinsamas lähedal järve ääres Savi talus, kus etenduse proovide ajal ööbisime. Olime siin nagu paguluses, muu maailma eest peidus. Selles talus jooksid kanad ringi, perenaine Eela Jää ootab sind nagu maavanaema, hõõrub marju suhkruga moosiks ja pakub söögiks. Käisime saunas, jutustasime lugusid, istusime niisama ja grillisime. Läksin teistest varem tuppa, aknad olid köögis lahti, panin tule põlema ja sattusin justkui Hitchcocki filmi – terve sülem vaablasi oli tunginud valguse peale tuppa. Õnneks oli meil valgustaja ka siin. Ta seadis teatritüki prožektori õue peale üles, kustutas köögis tule ja kogu see parv vaablasi lendas köögist välja.
Kõneled selles võrukeelses tükis kui ehtne võroke! Kuidas Tallinna külje all Viimsis kasvanud tüdruk seda oskab?
Olen selle eest kiita saanud, jah. Eks see tööga on tulnud. Olen varem Kalju Komissarovi ja Ain Mäeotsa võrokeelsetes tükkides mänginud. Mõni tekst on lihtsamas keeles, mõni keerukam. Murdelist teksti kirjakeeles lugedes võib juhe kokku joosta, aga kuidagi lauldes ja loomulikult tunnetades ta tuleb. Ene Järvis on mind ka palju õpetanud. Murdekeel tundub mulle kui nakkushagus, see jääb külge. Kui siit koju lähen, küsivad lapsed, miks ma nii imelikult räägin. Ju on selles midagi ürgselt loomulikku, et ta nii kiirelt kinnistub ja ma seda pärast tööd ka veel rääkima jään.
Paides lõppes just Arvamusfestival, kus räägiti palju pagulastest. Kardame, et nad võtavad meilt meie kodu ja elustiili. Sina jutustad lavalt lugu, kuidas eestlane ei kohane eriti kellegagi. Milline on sinu isiklik seisukoht pagulaste osas?
Päriselt hädas olevaid inimesi tuleb aidata, ükskõik, olgu ta sõja käes kannataja, venelane või mõne muu maalane. Samas, meil siin Eestis on hea rääkida, et me oleme tolerantsed, ehkki me ei võta venelasigi omaks, kes on aastakümneid siin elanud ja isegi siin sündinud. Kuskil saare peal ei võeta saarlasena isegi seda, kelle vanaisa on mandrilt pärit. Me oleme umbusklikud.
Minu suur tolerantsus sai põntsu 2010. aastal, kui ma Londonis õppisin ja päriselt puutusin kokku sellega, et kui sa õhtul hilja ööbimiskohta tuled, ähvardab sinu turvalisust kaheksaliikmeline agressiivselt käituv meestejõuk. Ma ei lähe ise ega lase last sellises situatsioonis õue. Kui teine kultuur, millest me aru ei saa, tuleb meie enda kodutänavale, on see keeruline probleem. Eestis elades saab end rahustada, et siin on nii külm ja pime, et selleks, et alles jääda, pead sa soojuse ja toidu eest terve elu töötama. Meil puuduvad siin baila-baila-elustiil ning suured abirahad ja toetused. Suured hulgad pagulasi meile pidama ei jää, nad lähevad rikkamatesse sotsiaalabiga ühiskondadesse.
See aasta on olnud igas suhtes sulle edukas. Võitsid Kroonika kroonimisõuna, ilmus sinu esimene raamat. Käisid koos mõttekaaslastega Ameerikas turneel, esined suvetükis täismajale ja suure tõenäosusega ei näe me sind enam nii tihedalt sarjas „Pilvede all“. Vastab see tõele?
Tuleb sarja vaadata, siis selgub. See algab juba mõne nädala pärast. Sarjasiseseid asju mina ei kommenteeri, küll aga innustan seda jälgima, et vastus saada. Minu praegune eluperiood kulgeb rütmis, mille olen suutnud iseendale tekitada. Ma naudin seda, mida olen soovinud. Esimene pikk Ameerika-reis kuulub nende sisse. Olen ikka vältinud pikki lennureise, pidades neid endale mittejõukohaseks, aga lennuaeg oli täidetud. Vaatasin järjest Oscari võitnud filme ja kõik oli väga hea. Mulle jääb sellest suvest sisse uhkustunne, et mängisime San Franciscos minu kirjutatud näitemängu „Garderoobikaaslased“, väliseestlastele Läti majas. See kontsert-etendus toimus Eesti Vabariik 100 raames. Mina, Raivo Mets ja Peeter Kaljumäe mängisime teatritükki, Toomas Lunge ja Jaan Elgula esitasid Justamendi lugusid ning Raivo ja Peeter esitasid veel ka teatrilaule. See oli suurepärane kogemus.
Olen sind läbi aastate korduvalt intervjueerinud, aga millegipärast ei ole küsinud seda kõige olulisemat: kuidas sina said teada, et näitlemine on just see, millele end pühendada ja sellega oma elu täita?
Algimpulss on ikka vist see, et suhteliselt noorena tajub inimene endas, et tema soov on muuta maailma paremaks kas lillemüüja või arstina. Ma olin laps, kes ei suutnud palderjanitabletita luuletust ka klassi ees lugeda. Tagantjärele targana tundub, et enesekindluse leidmiseks läksin ma näiteringi. Seal ma vist tajusin esmakordselt, et mind jäädakse kuulama. See on meeldiv tunne, kui leiad vahendi – olgu luuletus, lava, laul või telesari – ja sind jäädakse kuulama. Muidugi oli ka minul mõttekoht – mu ema on majandusinimene, ja ka mina olen keskkoolis reaalklassi lõpetanud ja majandust kõrvale õppinud, aga ma jõudsin siiski näitleja eriala juurde. Need kaks maailma, näitlemine ja oskus lugeda raha täiendavad teineteist.
See on suurim suvesündmus! Roosiaiaks tuleb end lille lüüa ja sõprade ja tuttavatega kokku saada. Roosiaiapeo näol on tegemist ühe ilusaima ettevõtmisega. See on kõige toredam presidendi korraldatav pidu, mida tean!
