Kirjanikud koolis: Keiti Vilms

Keiti Vilms on suurepärase keeletunnetusega Twitteri-kirjanik, „meie aja Aavik”, raamatute ja lugemise propageerija ning vanade sõnade elluärataja, kes 2017. aasta märtsis pälvis Keeletegu 2016 rahvaauhinna. Oma kalambuuridega Twitteris ja Facebookis on ta tekitanud ja süvendanud paljudes jälgijates huvi ja armastust eesti keele vastu.

1. Mida mäletad esimesest koolipäevast?
Minu esimene koolipäev algas 1. septembril 1989. aastal Elva kino “Heli” ees. Ma olin siis 6. aastane. Esimesest koolipäevast on meeles selline seik, et mu tädi tuli mulle õnne soovima ja tõi kingiks kolm punast roosi. Pakkusin neid õpetajale nuusutada, kuid üldises saginas arvas ta, et kinkisin need talle. Nutsin lohutamatult terve aktuse. Lõpuks siis sai kuidagi see nutu põhjus selgeks ja õpetaja andis mulle lilled tagasi. Mäletan ka veel, et koolimüts oli suur ja vajus pidevalt silmadele.

Põlvikud ja pats. Esimese klassi Keiti aastal 1989.

2. Mis on sinu kõige eredam mälestus kooliajast?
Mul on kooliajast väga head mälestused, ühtegi eredamat hetke nagu kohe välja tuua ei oskagi. Võib-olla see, kui Jõgeva koolis oli vanapaberi kogumisvõistlus ja me mööda linna käisime, ukselt-uksele ja inimestelt vabapaberit küsisime. Kogusime hoolega, võitsime ka esimese koha, mille preemiaks oli terve klassiga reis Saaremaale.

3. Lemmiktund? Miks?
Lemmiktund oli inglise keel. Kui ma nüüd väga palju mööda ei pane, siis oli meie klass tol ajal üks esimeste killast, kes hakkas inglise keelt õppima, meid nimetati “inglise keele eriklassiks" ja ilmselt tekitas see mingitsorti tähtsama tunde.

4. Mida tegite vahetunnis?
Vahetunnis mängisime me eranditult kogu aeg keksu. Kummikeksu. Mõtlesin just ükspäev, et huvitav, kas praegu ka keksu mängitakse. Meil oli väga palju erinevaid tasemeid ja nimetusi, mis enam ei meenu, aga jah, keksumäng oli põhiline. Koju minnes sai veel kumm taburetijalgade külge tõmmatud ja harjutatud.

5. Palju hüppasid kehkas kaugust?
Ma olin küllaltki sportlik, seega mingi kehv tulemus ilmselt ei saanud olla.

6. Lemmiktoit koolisööklas?
Karamellkissell. See tänini meeldib.

7. Milliste pättus(t)ega koolis hakkama said?
Mind pandi pidevalt poistega istuma. Arvati, et see on karistuseks, kuid ma poistega alati paremini läbi saanud kui tüdrukutega, seega eks me mingeid lollusi ikka tegime. Itsitamine ja tunni segamine ilmselt olid põhipatud.

8. Mis oli koolis kõige raskem, ebameeldivam?
Matemaatika. Mulle meeldib mõttemaatika, mitte matemaatika.

9. Klassiõhtud ja koolipeod?
Klassiõhtutest midagi erilist ei meenu, kuid meenub üks koolipidu, äkki see võiski olla üks esimesi koolipidusid 5.- 6. klassis, mil oli selline hetk, et keegi peab nüüd kedagi tantsima kutsuma. Ühel pool aulat olid poisid ja teisel pool tüdrukud ja keegi nagu väga ei teadnud, mida tegema peab, kõigil oli kuidagi puine olek.

10. Kelleks sa tahtsid kooliajal saada?
Ajakirjanikuks. Mu ema töötas tol ajal Tartus, ajalehes “Postimees”, kus ma ka sageli aega viitsin, äkki seepärast…

11. Milline on hea õpetaja?
Hea õpetaja peab ehk eelkõige olema hea inimene. Kui mõtlen tagasi oma õpetajate peale, siis meenub kohe mu emakeeleõpetaja Kadri Ottenson, kelles olid (ja on) kõik hea õpetaja omadused olemas. Parasjagu hellust, parasjagu rangust, kannatlikkus ja ehk ka mängulisus. Ta oskas eesti keele tunnid teha huvitavaks, tal olid omad nõksud, et meile asjad paremini meelde jääksid.

12. Kui saaksid valdida/soovitada ühte raamatut, mis peaks olema lastele lugemiseks kohustuslik, siis see oleks…
“Kevade" kindlasti, kuid ka “Vennad Lõvisüdamed”.

13. Mida soovitad ja soovid kooliminejatele ja kooliskäijatele?
Üksteise vastu tuleb lahke olla. Alati peaks meeles hoidma kuldset reeglit: “Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.”

Keiti Vilmsi sõnamängud leiad Rahva Raamatust.