ARVUSTUS | "Tumedad anded" on liiga tuttavlik lugu eriliste võimetega noortest
"X-Mehed“ filmiseeria tegelastele sarnanevate annetega inimestest on filme ja seriaale ka varem tehtud ning "Tumedad anded" ei erine neist mitte kuidagi. Vanem generatsioon ei naudi neid filme võibolla nii palju, ent teismelistele ja üldse noorematele vaatajatele jätab kindlasti sümpaatse mulje.
Kõik, mida "Tumedad anded“ pakub, on juba eelnevalt tuttav, kui oled vaadanud kõikvõimalikke ulmefilme mutantidest, ülivõimetest jne. Põhimõtteliselt ei paku see mitte midagi värsket ega muuda ka erivõimetega noori kujutavaid filme taaskord huvitavaks. Kõik saladused laotatakse kohe alguses lauale ja kui lugu on jõudnud juba poole peale, hakkab lihtsalt igav. Tempot üritatakse küll tõsta ja taustamuusikaks lisatakse mõned toredad elektroonilised palad, aga sellest ei piisa. Mitte, et Sigma ja Birdy lool "Find me" midagi viga oleks.
Filmi ideel pole viga midagi, sellel on olemas kõik head osised, aga lugu on ennastkordav ja kõigele lisaks korrutatakse pidevalt, millised võiksid olla peategelase Ruby (Amandla Stenberg) tõelised anded, ent mida noor neiu ise kardab kasutada. Olgu öeldud, et tema anne tungida inimeste mõistusesse ja neile mõtteid pähe panna, polnud ka värske ega uudne. Noored näitlejad saavad neile antud ülesannetega rahuldavalt hakkama, aga võimetest rääkivas filmis pole näiteks pea ühtegi efekte täis stseeni ega midagi väga meeldejäävat, mida hiljem välja tuua.
Üsna tüüpiline on ka see, et lisaks headele superkangelastele muutuvad osad "kangelased" hoopis pahadeks tegelasteks, kuna võimetega kaasnev jõud on liiga suur. Midagi sarnast nägime juba näiteks Josh Tranki ulmelises ja originaalses põnevikus "Videopäevikud“ ("Chronicle“).
Mandy Moore'i ("Walk to Remember“) tegelaskuju tuli ja läks ka nii kiiresti, et sama hästi oleks võinud tema rolli välja lõigata. Ta polnud sugugi halb, kuid lühikesed hakitud stseenid, mida temaga näha sai, ei andnud loole erilist jõudu juurde.
Vaenlased, kes eriliste annetega lapsi jahtisid, tundusid juhmakad ja saamatud, mistõttu olid ka antagonistid viletsad. "Tumedad anded" võinuks olla palju parem, kui tegelasi oleks rohkem kokku liidetud. Selle asemel põgenesid nad kogu aeg, mistõttu jäi tunne, et nad ei pagegi pahade eest, vaid püüavad niisama aega veeta. See kõik tundus liiga pastakast imetuna, et tõsiselt võtta. Ühel hetkel pööras erivõimetega noortefilm ka kahvatuks armastusfilmiks, kus üksteise tunnetest aru ei saadud. Seda välja lõigates oleks saanud pikkusest tubli pool tundi maha ja midagi poleks muutunud.
Mitmel moel oleks saanuks näidata veel võimsamalt laste erakorralisi andeid, pannes neid tegema kangelastegusid või julgemalt vastu hakkama kurjale süsteemile. Seda aga ei juhtunud. Parem jään ootama "Stranger Things“ kolmandat hooaega, sest teame juba ette, et seal pole tegelastel võimeid vaja, et olla meeldejäävad.
Antud juhul jättis filmiposter tunduvamalt lahedama mulje, kui film ise.
"Tumedad anded" on praegu kinodes.
