ARVUSTUS | Jason Stathami "Meg" on kohutavalt rumal, aga selles filmi võlu seisnebki
See võib tulla üllatusena, aga Jon Turteltaubi ("National Treasure", "National Treasure: Book of Secrets", "The Sorcerer's Apprentice", "Cool Runnings", "Phenomenon") lavastatud film põhineb 1997. aastal ilmunud Steve Alteni romaanil "Meg: A Novel of Deep Terror", millel on lausa seitse järge. See tähendab, et kui filmil läheb kinodes hästi ning praegust seisu võib nii iseloomustada küll, siis on Jason Statham leidnud endale uue filmiseeria, kus ta saaks olla ka püsivalt peaosas.
Esimesest raamatust üritati filmi teha juba samal aastal, kui see ilmus, kuid tulutult. Ühel hetkel oli selle ilmumisajaks 2008. aasta ning režissööridena sooviti näha Jan de Bonti ("Speed") või Guillermo Del Torot ("The Shape of Water). 2016. aastal anti teada, et ekraniseeringu lavastajaks on hoopis Eli Roth ("Hostel", "The Green Inferno", "Knock Knock"). Ka see plaan kukkus läbi ning lõpuks saime versiooni, mida haldas Turteltaub, kes on tuntud nii staare täis efektifilmide kui ka viisakate draamade poolest. Tulemuseks on film, kus on üks tuntud staar (Statham) ja terve hunnik efekte (haiga seostuv möll).
Mainimata ei saa jätta mitmeid Hiina näitlejaid, kes on filmis ainult sellepärast, et muidu poleks projekt maast lahti tõusnud - võtted toimusid osaliselt Hiinas, filmi taga on mitmed Hiina produktsioonifirmad ning muidugi linastus film ka Hiinas. See kõik tähendab, et ligi 178 miljoni dollari suuruse produktsioonieelarvega valminud film, mille reklaamimiseks kulutati veel 140 miljonit dollarit, peab tagasi teenima vähemalt 400 miljonit ning praeguse seisuga on eesmärk peaaegu saavutatud.
Miks on "Meg" loll film? Põhjuse leiab juba raamatust, mille vahest kõige võimsam stseen filmi küll ei jõudnud, aga samas annab tunnistust sellest, millega on tegu. Nimelt algab lugu kriidiajastul, kus Tyrannosaurus Rex satub ookeani lähedusse ainult selleks, et Megalodoni poolt söödud saada. See on väga rumal, sest dinosaurused ja Megalodon ei elanud isegi samal ajal, kuna nende vahel oli 40 miljonit aastat. Teiseks ei ulatunud Megalodoni pikkus kunagi 30 meetrini, sest vähemalt fossiilide põhjal oli selleks kuni 18 meetrit.
Aga see kõik pole oluline, sest "Meg" on film, kus Jason Statham võitleb 3D formaadis 30 meetrise haiga ja sellega on kõik öeldud. Või kas ikka on? Statham ei mängi kedagi teist kui iseennast. Kõrvalosades on näitlejad, keda oleme näinud kõikide teiste filmide kõrvalosades, aga kelle nimesid kunagi ei mäleta.
Filmi loogika kohaselt on Mariaani süviku põhjas nö. kaitsev kile, mille all pesitseb veel üks veealune maailm, kus on säilinud oma ökosüsteem ja muidugi ammu välja surnud Megalodon. Miljardäri (Rainn Wilson) kinni makstud uurimisalus Mana One saadab ekspeditsiooni just sinna ning nad leiavadki hämmastava uue maailma, kuid koos sellega ka Megalodoni, kes tahab hammustada kõike, mis liigub, vibreerib või helendab.
Nüüd peab Statham (ja teised) panema kõik endast oleneva mängu, et peatada hai, kes väljub oma peidupaigast, et tuua verine terror inimeste maailma ja selle all pean silmas laevade hävitamist, kõrvaltegelaste söömist ja rannas sooja vett nautivate inimeste ehk snäkkide kallale asumist.
"Meg" võtab pärast esimest poolt tundi korralikult hoo sisse ning see ei rauge enne lõppu. See tähendab, et pärast väga tõsist, igavat, ebavajalikku ja üleliigset esimest osa, kus tutvustati tegelasi, kellest keegi niikuinii ei hooli ja ehitati üles suhteid, mis on niikuinii naeruväärsed, lasti hai vabadusse ning alguse sai pööraselt rumal, aga samas väga meelelahutuslik igale teisele B-filmile omane stiil, kus üritatakse ühe lollusega üle trumbata teist, aga seda tehakse väga efektselt ja kohati ka tõsiselt. See kõlab uskumatult rumalalt, aga filmis leiutati vähemalt kolm olukorda, mis saatis Stathami üksipäini megahai vastu võitlema.
Filmitegijate keel põses suhtumist oli tunda küll igas stseenis, kuid kahju, et "Meg" pole oluliselt verisem, kuigi võimalusi selleks oli ja režissöör on juba rääkinud lõpetamata efektidega järatud jäsemetega stseenidest, mida me kunagi ei näe, sest miks peaksid stuudio d hilisema lisamaterjali loomiseks veel raha välja käima.
Lisaks oli mitu korda tunda, et filmi puhul ei juletud teatud ideedega lõpuni minna. Kui teed filmi hiigelhaist, kellele Statham kere peale annab, siis milleks oli vaja tempot lõhkuvat peredraamat ja piinlikke hetki täis inimlikke stseene, kus peategelased rääkisid oma tunnetest? See pole selline film ega saagi kunagi olema.
"Meg" oleks võinud eeskuju võtta Eli Rothi produtseeritud 2010. aasta B-filmist "Piranha 3D" ja emmata oma rumalusi täies hiilguses. Seda aga ei juhtunud, kuid õnneks on ka praegune kompott vägagi nauditav. Lõppude lõpuks on see mõeldud enam vähem kõigile ning R-reiting oleks kassatulule lihtsalt halvasti mõjunud. "Meg" on selle suve parim kolliflm, mis tõestab muuhulgas ka seda, et tapjahaidest pajatavaid lugusid pole kunagi liiga palju.
"Meg" on praegu kinodes.
