ARVUSTUS | "BlacKkKlansman: Must mees klannis" – vaade läbi mineviku olevikku
17. augustil jõudis Eesti kinodesse kontroversiaalselt silmatorkava pealkirjaga film "BlacKkKlansman: Must mees klannis". Tegemist on pöörastel tõsielulistel sündmustel põhineva looga just nagu pealkirigi väidab - mustanahalisest mehest Ku Klux Klannis. Jah, selles ekstreemset rassismi kehastavas kummitusetaolisi rõivaid kandvas sünges salaliidus.
Juba see üldkirjeldus annab mõista, et tegemist on igal juhul tugevalt poliitilisi ja ühiskondlikke teemasid hõlmava filmiga. "BlacKkKlansmanoi" režissöör Spike Lee ei karda näidata ühiskonnas veel kahjuks siiani esineva rassismi kõige ekstreemsemaid külgi ning kuigi see lugu leiab aset 1970ndatel, saab hirmutavalt palju paralleele tõmmata tänapäeva ühiskonnaseisuga.
Filmi ja päriselt juhtunud loo peategelast Ron Stallworth’i kehatab filmimaailma legendi Denzel Washingtoni poeg John David Washington. Ron Stallworth on värskelt Colorado Springsi linna esimeseks mustanahaliseks politseinikuks värvatud mees. Ei lähe kaua mööda, kui ohvitser Stallworth tunneb, et tahab teha midagi suuremat kui politseijaoskonna arhiiviruumis dokumente sortreerida.
Ühel saatuslikul hetkel näeb ta ajalehes kurikuulsa KKK kuulutust ning otsustab kirjas olevale numbrile helistada, teeseldes seda, keda sellise klanni värbaja teiselpool toru loodaks kuulda – liikmeks saamisest huvitatud valgenahalist rassisti. Vastupidi kõikidele ootustele see plaan töötab ning Stallworthil tekib erakordne võimalus imbuda sisse Ku Klux Klanni Colorado Springsi üksusesse ning tuua sealsed kurjad kavatsused ilmavalgele.
Kuid tema teesklemisvõimel on siiski piirid, mis tähendab, et reaalsete näost näkku kohtumiste jaoks vajab ta klanni liikmete jaoks meelepärasema nahavärviga dublanti. Siinkohal tuleb mängu kaasohvitser Flip Zimmerman keda kehastab viimaste aastate jooksul filmide kvaliteedimärgiks saanud Adam Driver, kes peab nüüd mängima ’’rassisti’’ nimega Ron Stallworth ja saama ametlikuks Ku Klux Klanni liikmeks, et peatada nende vägagi julmad plaanid Colorado Springsi afroameeriklaste kommuuni vastu.
Film on kindlasti poliitiliselt laetud, kohati tehakse isegi otseseid viiteid tänapäeva Donald Trumpi Ameerikale, mis on mõneti ehk isegi liiga ilmselge ninanips, mis ehitab filmi ideed puust ja punaseks ette. Vaatamata sellele on filmi väga aktuaalsed teemad sellised, millele on tähtis tähelepanu tõmmata ning nende üle arutleda. Kuid lisaks sellele poliitilisele poolele on teos kindlasti muljetavaldav ka läbi filmikunsti pilgu.
Näitlemine on algusest lõpuni fenomenaalne. Eriti paistavad silma kaks peategelast, kellel on arusaadavaid raskuseid seista oma ülesandega igal hetkel puhkeva rassisõja keskel ning see tõstatab sügavaid identiteediküsimusi ja paneb neid valima õigluse ning emotsionaalse lojaalsuse vahel. Sellise operatsiooni läbiviimiseks ja sellisesse ettearvamatusse ning ohtlikku liikmeskonda sisse sulandumiseks peavad nad pidevalt nii iseenda kui ka neid kammitseda üritava süsteemi vastu võitlema.
John David Washington ja Adam Driver saavad sellega suurepäraselt hakkama ning annavad usutava ja emotsionaalse esituse. Kuid ka ülejäänud näod ei lohise järgi, vaid hoiavad vägagi kompetentselt sammu. Ku Klux Klanni liikmeid ja juhti vastavalt kehastavad Jasper Pääkkönen, Ryan Eggold ja Topher Grace väärivad ka eraldi esile toomist õõvastavalt realistlike ekstremistide ekraanil ellu viimise eest.
Operaatoritöö on üldiselt efektiivne ja mõneti väga omapärane. Film ei karda valitud kohtades kasutada ka päriselust tulnud videomaterjali, mis omab mõningates momentides eriti tugevat emotsionaalset mõju. Vaid paaris kohas oli minu jaoks mööda astumisi, kus mõnda stseeni lisatud kaadrid ei tundunud kõige loogilisemad ning lisasid pigem segadust kui selgust näiteks sel hetkel toimuvale üleskütvale kõnele.
Dialoog ja tekst oli loogiline ja piisavalt informeeriv ning ei kartnud näidata nende tegelaste tegelikku olemust. Seega on vägagi palju kuulda sõnu ja väljendeid, mis käesoleval aastal avalikus vestluses kuidagi aktsepteeritavad ei oleks. See on aga positiivne, sest lisab filmile hulgaga realistlikkust ja annab vaatajale emotsionaalse laengu tegelaste suhtes.
Muusika oli ajakohane ning tihti filmis toimuvale viitava sisuga. Mõnes stseenis sattus muusika toon olema kontrastiks parasjagu toimuvale sündmusele, mis võib mõne vaataja jaoks efekti vähendada, kuid isiklikult nautisin sellist omapärast lähenemist.
"BlacKkKlansman" pakub lisaks silmatorkavale ja huvitavale nimele ka samaväärilist sisu ning on emotsioone ja mõtteid tekitav nii tavavaatajale kui ka filmigurmaanile. Kuigi selle filmi sisu on sügavalt juurdunud poliitilistesse ja ühiskondikke küsimustesse, ei toetu see ainult nendele, et oma märk maha panna ning seisab ka oma filmikunsti aspektide poolest uhkelt kahel jalal.
Film on dramaatiline ning kartmatu realistlikkuse poolest ka õõvastust tekitav, kuid samas suudab leida võimalusi ja hetki ka kergendava huumori jaoks, mis tuleneb tihti olukordade meeletusest ja kindlate tegelaskujude absurdsetest maailmavaadetest. Samuti ei eksi film ära ainult ettearvatava poole üle nalja heitmisele, vaid toob välja kõikide osapoolte mõningast üldistamist ja stereotüpiseerimist.
Kui otsite suve lõpetuseks ausat pilku meie ühiskonnale ja selle süngematele külgedele, mis on pakitud kvaliteetse filmikunsti sisse, siis julgen kindlasti soovitada visionääri Spike Lee filmi "BlacKkKlansman: Must mees klannis".
"BlacKkKlansman: Must mees klannis" on praegu kinodes.
