Edith (46) ja Janar Joala (44) abiellusid juulis sündmust suuremalt tähistamata. Väidetavalt ei teadnud poja abiellumisest isegi tema ema Doris Joala (64) – info sellest jõudis Doriseni alles hiljem.
Värskete abikaasade tutvus ulatub juba aastakümnete taha, neil on ühine tütar Carmen Joala (20), kes oli Jaak Joala tõeline lemmiklaps. Carmen käis oma vanaisaga viimastel aastatel enne tema lahkumist läbi tihedamalt kui kes iganes teine Jaagu lähedastest või tema sõpruskonda kuulunutest.
Jõudis uuele äratundmisele pereväärtustest
Janar ja Edith, samuti Carmen on alati hoidunud avalikkuse tähelepanust. Ka Jaagu esimene abikaasa Doris ei peatu oma poja ja minia elu ühel tähtsündmusel detailsemalt. Küll aga emana ja Jaagu eksabikaasana usub Doris end teadvat, mis oli üks põhjusi, mis ajendas Janarit ja Edithit nii palju aastaid hiljem liitu sõlmima.
„Ma ei tea muidugi konkreetset põhjust, aga kui hakkasin taas Jaaguga suhtlema, siis ma pikapeale nägin, et sellesama probleemi all, mille pärast kannatas Janar – et tal tegelikult ei olnud oma isaga suhet –, hakkas kannatama ka Carmen,“ leiab Doris. „Siis ma mõistsin, et mina saan seda teha – neid elumustreid muuta. Ma leidsin Jaaguga enne tema lahkumist uuesti kontakti ja viisin ta ka poja, minia ja Carmeniga taas kokku. Tänu sellele oli minul süda kerge ja ma tean, et ka Jaagul oli surres süda kerge. Janar mõistis pärast Jaagu surma, kui üürike on elu ja kui oluline on lähedaste inimeste lähedane suhe. Tihti hinnatakse inimesi alles siis, kui ollakse nad juba kaotanud. Mõtled kogu aeg, et aega on veel küll, aga tegelikult ei tea me kunagi, kui palju meile seda antud on. Carmen saab oktoobris 21 ja eks ema-isa abiellumine oli ka toetuse näitamine temale. Janar jõudis uuele äratundmisele pereväärtustest – ja et tema laps ei peaks kunagi tundma niisugust valu kaotatud aastatest oma vanemaga nagu tema, otsustasid nad Edithiga ka selle sammu kasuks.“
Doris mõistab, miks tema poeg ja poja pere avalikkuseest hoiduvad: „Janar elab ka rohkem sissepoole nagu Jaak. Alles pärast Jaagu lahkumist jõudis see minuni, millise pinge all ta tegelikult elas. Mõned vajavad ajakirjandust, see on neile reklaam – olgu siis hea või halb –, aga see annab neile võimaluse olla tähelepanu keskmes. Teistele see jälle ei sobi…”
Edu ja õnne!
