Päriselu "Terminal"? Tom Hanksi kuulsa karakteri kombel lennujaama lõksu jäänud mees upub abieluettepanekutesse

Hassan Al-Kontar on Süüria pagulane, kes alates tänavu märtsist on pidanud elama Kuala Lumpuri lennujaamas, kuna kardab kodumaale naasta ega suuda läbi murda bürokraatia ahelast, mis teda sealt muudesse riikidesse liikumast takistab. Vastupidiselt Tom Hanksi kuulsale tegelaskujule Viktor Navorskile, ei naudi keerulistel põhjusel lennujaama terminali lõksu jäänud mees aga kübetki romantikat ega luksust, vahendab väljaanne Vice.

Jubedad elutingimused, ootamatu kuulsus ja abieluettepanekud

Odavlendudele spetsialiseerunud terminalis pole restorane, kohvikuid ega isegi snäkiautomaate, vaid hoopis pikad ja kõledad koridorid ning ebamugavad pingid. Et veidigi kehakinnitust saada, peab Hassan lennujaama töötajatel paluma endale teistes terminalides asuvatest kiirtoidukohtadest söögipoolist tuua ning otseloomulikult teenivad need “abilised” teenuse osutamise eest ka vaheltkasu. Õnneks on lennufirma AirAsia soostunud Hassanile aeg-ajalt süüa andma — talle tuuakse lennuliinidelt alles jäänud kana ja riisi. Mees pole alates kevadest värsket õhku hinganud ja istub tihtipeale avariiväljapääsude juures, lootes tunda avanevate uste vahel liikuvat tuuleiili. Üldiselt viibib ta aga sagivate inimeste eest peidus, varjates end oma väheste asjadega ühe eskalaatori all.

Lennujaamas viibimise vältel on mees tugevalt kaalu kaotanud ning paljud kardavad, et täbar olukord võib tema vaimsele tervisele laastavalt mõjuda, ent oma sotsiaalmeediapostitustega tõestab Hassan pidevalt, et pole oma huumorimeelt kaotanud — just tänu nutitelefonile hoiabki ta välismaailmaga sidet ja proovib oma absurdimaigulisele probleemile lahendust leida. Iga päevaga tuleb Hassanile fänne üha juurde ning paljud on ka appi tõtanud, varustades teda vajalike esmatarbekaupadega nagu näiteks madrats, mis päästis mehe kõvadel pinkidel magamisest. Enda sõnul on Hassan aga tegelikult säärasest tähelepanulaviinist kurnatud, kuna tema eesmärk polnud saada sotsiaalmeediastaariks. Sellest hoolimata on ta inimestele toetuse eest väga tänulik: “Mul on hämmastavalt palju toetajaid, kes hoolivad. Nad saadavad mulle iga päev sõnumeid. Palju tuleb abieluettepanekuid — Austraaliast, Ameerikast, Kanadast, Euroopa Liidu riikidest, Tahiitilt, Hawaiilt, Maldiividelt. Ma olen pidanud paraku kõigist keelduma, kuna viisa saamise eesmärgil abiellumine on ebaseaduslik. Mulle on pakutud ka raamatu kirjutamist ja dokumentaalis osalemist."

“Ma olen siiani arvanud, et igaüks murdub kord, kuid tegelikult ei pea inimene üldse murduma, kui ta hoiab positiivset meelt. Kuni on lootust ja usku sellesse, mida teed, on kõik hästi. Nelson Mandela veetis 27 aastat pimedas vangikongis ega lakanud kordagi inimkonda armastamast. Mul on lootust, see pole veel lõpp. Küll leidub ka mulle siin ilmas koht, kus saan end turvaliselt tunda. Ma unistan tegelikult lihtsalt sellest, et saaks rahulikult ennast puhtaks pesta, kohvi juua, tööle minna, kohtuda uute sõprade ja kena neiuga, lihtsalt elada. Kahjuks on nii, et inimesed, kes hoolivad, on võimetud ja need, kes võimul, hoolimatud,” tõdeb ta nukralt, peljates, et tema probleemile tuleb lahendust veel kaua oodata — intelligentse ja haritud inimesena on ta end rahvusvahelises juriidikaga kurssi viinud ning otsinud välja pretsedendid, mis näitavad, et Malaisias võtab migratsiooniküsimuste lahendamine aega aastaid.

Kuidas sellisesse olukorda üldse sattuda?

Nagu paljudel teistel sõjapõgenikel, said Hassani mured alguse Süüria kodusõjaga 2011.aastal — ta elas tegelikult juba aastaid Araabia Ühendemiraatides, töötades seal kindlustusäris, kui sai mobilisatsioonikutse kodumaale. “Minu jaoks polnud selles sõjas konkreetset vaenlast. See polnud põhjus, miks siia ilma sündida — et sõdida ja tappa. Ma ei soovinud saada osaks tapamasinast ja keeldusin nagu tuhanded teised süürlased,” meenutab ta oma otsust sõjas mitte osaleda. Edasi juhtus see, mis sellistel puhkudel ikka — Hassani pass kaotas kehtivuse ja kuna ta polnud oma militaarkohust täitnud, ei saanud seda ka uuendada, mistõttu katkes senine tööleping. Kuni 2017.aastani elas ta Araabia Ühendemiraatides siiski illegaalina, püüdes läbi raskuste tööd leida, ööbides halvematel hetkedel isegi tänaval, kuni sattus lõpuks vangi, kust edasi ootas teda ees juba Süüriasse tagasi saatmine.

Imekombel suutis Hassan veenda lennujaama ametnikke saatma teda hoopis Malaisasse, mis on üks vähestest riikidest maailmas, mis annab süürlastele saabumisel kolmekuulise külastusviisa. Kahjuks ei leidnud ta ka Malaisiast tööd ning sai riiki liiga kauaks jäämise eest trahvi. Perekonnal õnnestus seejärel saata talle raha, millega trahvi maksta ja riigis viibimist pikendada, mille jooksul proovis ta kaks korda seaduskuulekalt riigist lahkuda. Esimesel korral katsetas süürlane Turkish Airlines’iga Istanbuli lendamist, kust oleks edasi pääsenud Ecuadori, kus samuti süürlastele kergesti viisasid väljastatakse. See plaan läks aga vett vedama, kuna lennule siirdumisel peeti ta kinni. Teist korda üritas mees AirAsia’ga Kambodžasse lennata, mis tal poolenisti ka õnnestus, aga ainult hetkeni, mil Kambodža võimud ta kinni pidasid ja Malaisiasse tagasi saatsid, kuna leidsid, et ta pole oma segaste dokumentide ja elukäiguga viisa väljastamiseks sobiv kandidaat.

Tagasi Malaisiasse saabudes mõistis ta, et kui nüüd lennujaamast väljuda üritab, võetakse ta vahi alla ja saadetakse otsejoones Süüriasse, kuna Malaisia ei kuulu nende riikide hulka, kes oleks allkirjastanud harta, mis kohustab sõjapõgenikke kaitsma. Nii polegi mees sellest hetkest saabuvate lendude alalt lahkunud. Peamiseks probleemiks näevad Malaisia võimud hetkel asjaolu, et Hassani jaoks on Malaisia lihtsalt vahepeatus, mitte riik, kuhu ta sooviks püsivalt peatuma jääda. Kõige tõenäolisemat lahendust ootab süürlane hetkel Kanadast.