Kirsti Timmer oma sõprusest Marilyn Kerroga: nagu oleks üks inimene kaheks tehtud – kui üks alustab lauset, siis teine kohe lõpetab
„Oi, selle taga on väga pikk lugu,“ elavneb väljavalitu. „See oli nii, et hakkasin minema oma nooremale pojale Riverile lasteaeda järele, et viia ta kitarritundi. Tee peal helistas mulle tema õpetaja – Koit Toome kitarrist Jorma Puusaag, kes oli kalal olles kätte lõiganud… Mõtlesin, et mis ma nüüd siis teen, kui äkki hakkas peas vasardama nimi Marilyn Kerro… Imestasin ise ka, miks. Olin teda vaid telekast näinud. Aga oli tunne, et see inimene kutsub mind kuhugi. Guugeldasin siis ja avastasin, et ta on avanud hiljuti oma poe Tallinnas. Okei, läksin sinna vaatama. Tänaval seisis Moskva numbrimärgiga auto ja poes – oli Marilyn. Täiesti üksipäini! Muidu ta ei ole mitte kunagi seal poes üksi. Aga siis oli, sosistas vaikselt oma meresigadega, kui ma sisse astusin. Ja siis, pikema sissejuhatuseta mulle: „Miks sa sellega ei tegele?!“ Me mõlemad teadsime täpselt, millest me räägime… Nii me suhtlema hakkasimegi, ja jäimegi.“
Alles hiljem tunnistas Marilyn, et oli saanud Kirsti Timmeri fänniks kooliplikana Rakveres, kuulates tema juhitud raadiosarja „Naistekas“ – sealt Kirsti kui hingesugulase ära tundnud. Siis nende esmakohtumisel oli ta Kirsti kaardimoori-võimeid takka julgustanud.
„Sellega on nii nagu mis tahes ekstra-andega. Kui inimene talle antut teiste heaks ära ei kasuta, võib see hakata talle endale vastu töötama. Kuni selleni välja, et võid endas hoitud mõtete kätte peast segi minna,“ arvab Kirsti. See annete seos aga polevatki kahe naise sobivuses peamine: „Avastasime, et mõtleme kõiges hästi ühtemoodi. Nagu oleks üks inimene kaheks tehtud – kui üks alustab lauset, siis teine kohe lõpetab.“
