Rein Rannap avameelselt: ma ei ole ennasttäis, nagu arvatakse, pigem olen võib-olla mingi suhtlemispuudega

„Tegelikult ei ole ma ennasttäis, nagu arvatakse. Pigem olen võib-olla mingi suhtlemispuudega – minus pole näiteks empaatiavõimet,“ pihib helilooja Rein Rannap. „Sellest mu kohatised veidravõitu käitumised, mida paratamatult valesti mõistetakse. Enesekindlus ja enesega rahulolu – minul seda pole.“

Rein Rannap (64) valmistub oma Tallinna südalinna korteris viimaseid nädalaid võimsaks ja erakordseks juubelikontserdiks – 6. oktoobril on maestro 65. sünnipäev. Sel sügisel täitub tal ka 50 aastat laval. Oma 50 aasta juubelit Rein ei tähistanud, kuid septembri lõpu juubelikontserdiga Alexela Kontserdimajas saab ta omal moel need kaks väärikat numbrit korraga kõlama panna.
Kontserdil on Reinu käsutuses bänd, keelpillimängijad ja koor, kellega tuleb proove teha, aga koduski on tal veel kõvasti tegemist. Reinu arvuti klahvid klõbisevad hoogsalt seadeid ja pillipartiisid kirjutades. Just lahkus tema juurest proovist Tõnis Mägi – esimesi lauljaid, kes viiskümmend aastat tagasi Rannapi kirjutatud poplaule esitada võttis.

Sa tahtsid klaverit mängida enne, kui klahvideni ulatusid ja nooti tundsid varem kui õigekirja. Sinu eas poiste huvi oli seotud rohkem palli- ja sõjamängudega. On teada lugusid, kus vanemad lausa sundisid tänaseid suuri heliloojaid klaverit harjutama, nooti õppima, aga… sina tegid seda kõike vabatahtlikult. Mis läks sinu puhul juba lapsepõlves teisiti?

Esiteks, pean täpsustama – ega ma klaveri taga istudes ei tahtnud tegelikult harjutada, mängida neid tunnis antud palasid ega heliredeleid, sõrmeharjutusi. Eelistasin muusikaga tegeleda loovamalt – improviseerisin, komponeerisin või siis tutvusin erinevate teostega, neid läbi mängides. Ema pidi ikka alailma hüüdma: „Ära kolista! Mängi, mis sul vaja!“ Mulle ju meeldis küll lood selgeks saada ja nendega esineda, kuid enese sundimisega on mul alati olnud raskusi...

Aga jah, muusika vastu oli mul alati suur kirg. Seiklused õues tõmbasid vähem. Ja eks ole siin põhjuseks ka ilmselt keskkond mu ümber: vanalinn, muusikutest naabrid, tuttavad algul ikka ju vanemate kaudu – seega ka muusikute lapsed. Isegi klassikaaslased Tallinna 2. Keskkoo-list (praegune Tallinna Reaalkool – toim.) ja südalinna piirkonnast – neistki olid paljud kultuuriinimestest vanemate lapsed, näiteks mu pinginaabri isa oli Veljo Tormis. Ka mu pioneerilaager oli kultuuritöötajate lastele, olin seal näiteks koos Roman Baskiniga. Vanaema õpetas mind varakult lugema, näitas kunsti piltpostkaartidelt, mida kogus. Vanaisa oli professionaalne muusik, onu kirjanik. Spordi- või sõjamängudele ei viidanud miski. Ja vahemärkuseks noorematele lugejatele – televiisoreid siis veel polnud!