Rein Rannap avameelselt: ma ei ole ennasttäis, nagu arvatakse, pigem olen võib-olla mingi suhtlemispuudega
Rein Rannap (64) valmistub oma Tallinna südalinna korteris viimaseid nädalaid võimsaks ja erakordseks juubelikontserdiks – 6. oktoobril on maestro 65. sünnipäev. Sel sügisel täitub tal ka 50 aastat laval. Oma 50 aasta juubelit Rein ei tähistanud, kuid septembri lõpu juubelikontserdiga Alexela Kontserdimajas saab ta omal moel need kaks väärikat numbrit korraga kõlama panna.
Kontserdil on Reinu käsutuses bänd, keelpillimängijad ja koor, kellega tuleb proove teha, aga koduski on tal veel kõvasti tegemist. Reinu arvuti klahvid klõbisevad hoogsalt seadeid ja pillipartiisid kirjutades. Just lahkus tema juurest proovist Tõnis Mägi – esimesi lauljaid, kes viiskümmend aastat tagasi Rannapi kirjutatud poplaule esitada võttis.
Sa tahtsid klaverit mängida enne, kui klahvideni ulatusid ja nooti tundsid varem kui õigekirja. Sinu eas poiste huvi oli seotud rohkem palli- ja sõjamängudega. On teada lugusid, kus vanemad lausa sundisid tänaseid suuri heliloojaid klaverit harjutama, nooti õppima, aga… sina tegid seda kõike vabatahtlikult. Mis läks sinu puhul juba lapsepõlves teisiti?
Esiteks, pean täpsustama – ega ma klaveri taga istudes ei tahtnud tegelikult harjutada, mängida neid tunnis antud palasid ega heliredeleid, sõrmeharjutusi. Eelistasin muusikaga tegeleda loovamalt – improviseerisin, komponeerisin või siis tutvusin erinevate teostega, neid läbi mängides. Ema pidi ikka alailma hüüdma: „Ära kolista! Mängi, mis sul vaja!“ Mulle ju meeldis küll lood selgeks saada ja nendega esineda, kuid enese sundimisega on mul alati olnud raskusi...