ARVUSTUS | "Nunn" on uinutavalt igav ja naeruväärne õudusfilm
"Nunn" ("The Nun") on 2013. aastal linastunud "Kurja kutsumise" ("The Conjuring"), selle järje ja kahe varasema eelloo eellugu. Kui James Wani lavastatud "Kurja kutsumise" filmid on säilitanud väga kõrge kvaliteedi, siis nende kahe filmi erinevate kurjade vaimude ja deemonite tausta avavad lisaosad pole suutnud sama kõrgele tõusta. Pigem näitavad nii "Annabelle", "Annabelle: loomine" kui ka äsja kinodesse jõudnud "Nunn", et need muutuvad aina halvemaks.
"Kurja kutsumise universum" ("The Conjuring Universe") koosneb hetkel veel viiest filmist, mis sündmustiku kronoloogia alusel jaotub nii: "Nunn" ("The Nun", 2018), "Annabelle: loomine" ("Annabelle: Creation", 2017), "Annabelle" (2014), "Kurja kutsumine" ("The Conjuring", 2013) ja "Kurja kutsumine 2" ("The Conjuring 2", 2016). Lisaks on valmimisjärgus "Kurja kutsumine 3", järgmine "Annabelle" ja "Kurja kutsumise" teises osas üles astunud deemonliku olendi film "The Crooked Man".
Ühesõnaga, kui arvestada, et seeriale aluse pannud James Wanil polnud esimese filmi ajal mitte mingit kavatsust teha Marveli filmiuniversumi stiilis uut seeriat, siis on see kõik väga muljetavaldav selle koha pealt, et DC koomiksifilmidega järjepidevalt ämbrisse astuv Warner Bros. Pictures. suutis seekord teha ühest filmist sündinud järjed ja eellood, mis on olnud edukad nii kinokassa kui ka kriitika osas.
Seda vähemalt siis hetkeni, mil ilmus "Nunn", sest see on kriitikute poolt suure mõnuga täiesti maha tehtud ja siinkohal pean nendega nõustuma. See on tõesti sama halb kui seeria esimene läbikukkumine "Annabelle". Mõlemal on kriitikute arvamusi koondava Rotten Tomatoes keskkonnas 29% suurune "heakskiit", kuigi minu silmis oli ka "Annabelle'i" eellugu "Annabelle: loomine" fantaasiavaeselt loodud film, mis suutis igavust peletada mõne huvitavalt lahendatud ehmatusega, aga "Nunnas" pole ka neid.
"Nunn" on siis eellugu kõikidele varasematele "Kurja kutsumise" universumisse kuuluvatele filmidele, aga seda mitte tavapärases mõistes, sest see ei räägi varem tutvustatud peategelaste minevikust, vaid "Kurja kutsumise" teises osas Ed ja Lorraine Warrenit kimbutanud nunna rüüga deemonist Valak ja sellest, kust tema oma alguse sai. Iseasi, kas see on juba eoses vajalik, et publikule seletataks lahti, kes või mis on ennist salapärasena mõjunud kurjuse kehastus.
Kui seda teha hästi, siis on teine asi, aga kui viletsalt, siis tekivad mitmed küsimused, mille hulgas on ka see, et kas seeria on jõudnud punkti, kus sellest lüpstakse kõike ainult sellepärast välja, et nendel madala eelarvega toodetud filmidel on alati väga suure kasumiga kassaedu? "Nunna" järgi ütleks, et jah. "Kurja kutsumine 3" tuleb James Wani juhendamisel taaskord õuduse meistriklass, aga lisaosadesse mul nüüd enam väga palju usku pole, kuigi see kadus juba "Annabelle'i" filme vaadates.
"Nunn" seostub siis varasemate filmidega ainult tänu deemonlikule olendile, kuigi kindlasti mitte juhuslikult kehastab filmi naispeaosa "American Horror Story" antoloogiaseriaali üks staaridest Taissa Farmiga, kes on ka "Kurja kutsumise" naispeaosalist kehastava Vera Farmiga õde. Siinkohal olin seda tõsiasja avastades täiesti veendunud, et filmis tutvustatakse kahe tegelase vahelist seost, aga seda ei tehtud. Selle asemel vihjasid filmitegijad, et tulevastes filmides näeme Taissa kehastatud tegelaskuju kindlasti veel ja tal võib olla õe kehastatud Lorraine Warreniga mingi seos. Praegu seda pole, sest stsenaristid pole seda veel välja mõelnud.
Lugu viib meid 1952. aasta Rumeeniasse, kuhu suunduvad pärast seal asuva Cârța nunnakloostris toimunud enesetappu ka Vatikani poolt läkitatud isa Burke (Demián Bichir) ja õde Irene (Taissa Farmiga), kes asuvad uurima teo põhjuseid. Muidugi selgub, et kõik pole nii nagu paistab, sest sellistes filmides on alati nii.
"Nunna" on põnev lahata, sest olgugi, et ma ei tea, kus filmi loomise hetkel asi kiiva kiskus, siis tegelikult on valjul helil põhinevate ehmatuste, millel pole õuduse ega hirmuga mingit pistmist, varjus peidus klassikaline gooti õudusfilm, mis räägibki ennastohverdavast otsusest kurjuse vastu võidelda. See kõik oleks väga tore ja mõjus, kui filmi struktuur, narratiiv ja lavastus oleks vähegi õudusfilmidele omaselt pingeline. Aeglaselt arenev pingeline õuduslugu oli "Kurja kutsumise" filmide parim osa, kuid ilmselgelt ei osatud James Wanile omast lähenemist antud juhul uuesti rakendada. Seda küll üritati, aga tulutult.
Tulemuseks on film, mis ehmatab ainult neid, kes tavaliselt õudusfilme ei vaata või ei pea neist lugu. Valju heli ja kiire montaažiga saab ka kõige paksema nahaga vaatajaid ehmatada, sest see pole tegelikult hirmus ega õudne, vaid väga odav viis saada kiiresti mööduvaid reaktsioone. Mina vaatan kõiki õudusfilme ainult sellepärast, et näha, kuidas need mind ehmatavad. Seda tegid sel aastal näiteks "Kena vaikne kohake" ("A Quiet Place") ja "Pärilik" ("Hereditary"), aga neil oli jutustada ka hea lugu, mis soovis midagi öelda.
Mida tahab "Nunn" öelda? Kõike ja mitte midagi. Filmi lõpp seob end kenasti "Kurja kutsumise 2" algusega, mistõttu saab stuudio nüüd rahul olla, et nende õudusfilmide universum on aina laiemaks muutumas, aga mis hinnaga? Jah, "Nunn" kujuneb järgnevate nädalate jooksul seeria edukaimaks filmiks, aga seda ainult kassaedu osas.
"Kurja kutsumise" filmid suutsid olla edukad igas valdkonnas, aga asi ongi selles, et seeria lisaosasid ei lavasta kindla käega James Wan, vaid stuudio poolt mõjutatavad asemikud ja sellest on lihtsalt kahju, sest "Nunn" on uinutavalt igav ja naeruväärne õudusfilm.
"Nunn" on praegu kinodes.
