Muusik Jaagup Kreem (45):

„Kui ma olin hilisteismeline, siis oli meil Hiiul oma punt. Kuritegevust me ei teinud, kuid omavahelist nagistamist ja kaklust oli küll. Üldiselt olime siiski rahumeelsed.
Suurimad „seisud“ tekkisid Nõmme rokiklubis, kui sinna maandusid Õismäe kantpead. Nad ei teadnud, mida oma õhtuga peale hakata, ja tulid siis „karvaseid“ peksma. Kord käisid klubis rusikatega vehkimas Männiku autobaasi mehed, vähe vanemad ja suurte mutrivõtmetega.
Sellist asja, et me kuskil hängisime ja suvalisi möödakäijaid kimbutasime, ma ei mäleta. Meil olid teised huvid – pigem ajasime tüdrukuid taga ja viskasime neile silma.
Olen ka miilitsaautos istunud ja korravalvuritele aru andnud. See juhtus pärast Vanema Õe kontserti. Massipsühhoosist ajendatult ütles keegi pärast kontserti, et nüüd läheme Vana-Pääskülla venelastega kaklema. Ma läksin muidugi kaasa, kuid kakluseni asi ei jõudnudki, sest Nõmme miilitsakool oli lähedal ja miilitsad olid juba platsis. Mind korjati sujuvalt koos teistega kaasa. Et mul nukid verised polnud, riided olid terved ja rääkisin ka hästi vene keelt, siis seletasin neile, et käisime kontserdil ja olime teel koju. Sain vabaks.
Seda olen ma elu jooksul kuulnud korduvalt, et mis sinust, Jaagup, küll saab, et selle muusika tegemisega sa küll elus kaugele ei jõua. Praegu vaatan oma lapsi ja mõtlen, et küll oleks hea, kui nad hakkaksid bändi tegema.

Mis puutub tänastesse noortekampadesse, siis mul on hirmkahju, et täna on maailm nii arusaav ja salliv. Karistamatuse tunne on meil üüratult suur. Tule vastu tuleb võidelda siiski tulega, sest teisel juhul naerdakse kõigele ja kõigile lihtsalt näkku. Mu jutt kõlab nagu vihakõne, kuid ma tõesti olengi vihane. Tänastel noortel on igav. Pätid pole lastekodulapsed või need, kel isa narkomaan ja ema surnud. Need on pigem noored, kellel on kõik olemas. Paljud nad on väga jõukatest peredest ja pigem võib mõne kaagi isa olla hoopis advokaat, kes oma võsukese igast olukorrast välja veab.“