ARVUSTUS | Klassikaline kättemaksufilm "Piparmünt" ei üllata

"Piparmünt“ on kättemaksuhimulises rütmis kulgev märul, mille peategelaseks kaunis ja kiire, vägivaldne ja eesmärkidele kindlaks jääv Riley. Kuritegevuse vastu hakkab naine võitlema alles siis, kui tema mees ja laps juhuste kokkulangevuse tõttu mõrvatakse. See paneb naise korralikult proovile ja viib kurijategijateni, kelle peale ametivõimude hammas ei hakka.

"Piparmünt" valmistab üsnagi hea üllatuse, sest märulina on see täiesti korralik. Loo poolest meenutab see kõige rohkem "Karistajat“ ("The Punisher“) ja "Röövitud“ ("Taken“). See ei ole ka õnneks nende kahe säästuvariant, kuigi mõned odavamapoolsed eriefektid hakkasid küll silma, ent üldmulje oli hea. Tegu on siis järjekordse kättemaksufilmiga. Kui selline žanr läheb korda, meeldib kindlasti ka "Piparmünt".

On meeldiv, et linateos kulgeb tempokalt ja väiksed vahedialoogid ei veni liiga pikaks. Lugu jutustatakse vaatajale suhteliselt kiiresti ära, mistõttu ei leidnud selles ka ülemäärast uimerdamist. Nähtud küll neid filme, kus pool ajast mõtled, et millal küll sissejuhatus läbi saab? Jennifer Garner teeb peaosas hea töö – ei ole siin millegi üle norida.

Garneri tuntuim märuliroll on tõenäoliselt "Daredevil – kartmatu tasuja“ (2003), kus ta kehastas Elektra-nimelist naist. Tõsi, nii "Daredevil" kui sellest sündinud "Elektra" põrusid ja said halba kriitikat. Garner on aga tänamatult varju jäänud. Tegu onandeka näitlejaga, seega paneb imestama, et kuhu ta küll vahepeal pildilt kadunud on? "Daredevilis" sai ta omal ajal kenasti hakkama, esitledes oma tegelaskuju kui vingeid võitluskunste valdava naisena, kellel puudus halastus. Midagi sellist näeme ka "Piparmündis".

Meeldis, et tegelasele ei antud eriti aega puhata ja nii pidi juba suhteliselt kiiresti uute ohvriteni jõudma, keda järjekordselt õigluse nimel maksma panna. Tegevustik on üsna kenasti läbi mõeldud, põnevust jagub piisavalt ning lugu liigub kiiresti, sest filmitegijad said aru, et keegi seda karakteriarenduse pärast vaatama niikuinii ei lähe.

Tõsi, mingi üllatusmoment ju oleks võinud lõpupoole olla, et kõik ei tunduks liiga lihtne, aga see ei seganud oluliselt elamust. "Piparmünt" täitis kenasti ära kõik ootused, mida sellele üldse panna sai, sest film ei püüagi olla enamat kui järjekordne „kättemaks õigluse nimel“ tüüpi linateos.

"Piparmünti" enam kinodes pole, aga see ongi pigem kodus taustal vaatamiseks. Nii et tasub Netflixil ja teiste voogedastusteenustel silma peal hoida.