Festivalikülastajate poolehoid versus suur avalik viha

Peamised karjujad "kui-halb-see-on" olid inimesed, kes polnud kunagi jalgagi festivalile tõstnud vaid järeldanud kõike meedia kõverpeeglist. Või siis need, kes käisid seal korraks algusaastatel, kui olukord oligi teistsugune. Või endised alkohoolikud, kellel on patoloogiline kõrvetis pidutsemise suhtes.

Seda enam liigutas mind inimeste siiras toetus ja poolehoid, kui tuldi ka kõige pingelisematel päevadel juurde, suruti kätt ja öeldi toetav sõna.

Hiirvaiksed hetked enne tormi

Kõige imelikumad olid hetked, nii umbes paar tundi enne suuri kontserte, kus kõik jäi vakseks, telefon lakkas helisemast. Need olid need paar tundi, kui kõik võimalik oli tehtud ürituse õnnestumiseks ning jäi ainult oodata...

Minu kiiksuga moment

Minu "isiklik moment" nagu seda näitekoolis nimetatakse oli seista vahetult enne artisti lavale minekut lava ja barjääri vahele, sellel 2 meetri laiusel turvatsoonil, mis eraldab lava ja rahvast ning tunnetata erilist energiat, mis hoovab tuhandetest nimestest lava poole. Unustamatu.

Pingelangus

... kui artist oli maabunud lennuväljal. Eesti lennuühendused on legendaarselt halvad ja alati, kui artist tuleb liinilennuga on väike tribla sees, kas ikka jõuab.

Päike loojub inimmassi

Juulikuine päikeseloojang, vaadatuna laululava rõdult Mere alleele.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid