Kas laupäeval minna seenele või teha veel viimase suvesoojaga õuel grilli? Just sellisesse vestlusesse astun ma intervjuule saabudes, kui Kristi Nilov (40) ja Jan Loigo (40) mu vastu võtavad nagu eluaegsed abikaasad. Nad on paljajalu ja kodustes rõivastes.

„Mitte üht asja elus ei armasta ma rohkem kui rutiini ja argielu, mida mu elus ei ole väga olnud,“ ütleb Kristi.

Ma poleks iial osanud arvata, et selle ainsa ja õige leidmiseks võiks kõne alla tulla su elu üks madalpunkte – leinaperiood. Kaotus teeb inimese haavatavaks ja selle keskel armumine tundub kas ainuõige pääsetee või suisa ime. Kristi, kuidas see juhtus?

Minu elus on olnud pikalt korraliku suhte ja mõistmiseta elu. Otsustasin minna lahku viis aastat tagasi. Õige kaaslase otsinguid on olnud igasuguseid ja ringi olen ikka vaadanud, aga mingi aeg, kui kõigest nii väsisin, otsustasin, et ei tee ühtki allahindlust. Et jääb nii, et see mees, kellega hakkan üldse uuesti koos elama, peab mulle meeldima täielikult, või jään pigem üksi. Ja siis ta tuli – minu jaoks täiuslik mees, ja jäi esimesest päevast kohe minu juurde ja on siiani.

Jaga
Kommentaarid