Üllatav põhjus, miks kõigi aegade parimast filmist "Citizen Kane" ei saanud kunagi kassahitti
Filmi loojaks on Orson Welles, kes oli 1930. aastate teatri- ja raadiomaailma tõusev staar. Ta oli juba 22. eluaastaks tuntud kui võimekas ja uuenduslik teatriprodutsent.
Näiteks kujunes vaieldamatult edukaks Wellesi raadioadaptsioon H. G. Wellsi teosest “Maailmade sõda”. Kuigi paljude arust oli tegemist pilava tooniga raadiosaatega, mis pakkus palju nalja, siis jäid kuulajad veendunult uskuma, et marslased ongi Maale saabumas.
Selle ja veel mõne eduka saavutuse najal otsustas Welles proovida kätt ka Hollywoodis. Ta suutis endale välja rääkida suurema vabaduse otsustada filmi kunstilise poole üle. Tavaliselt ei antud filmitegijatele selles vallas nii vabu käsi. Lõpuks sõlmis Welles lepingu RKO Radio Picturesiga, mistõttu oli tal suur roll kahe filmi valmimisel. Niisiis tegeles Welles stsenaariumi kirjutamisega, režissööritööga ja teostusega. Mõlema filmi lõppversiooni kärpimisel oli lõplik sõna Wellesil.
Welles soovis teha ekraniseeringu Joseph Conradi romaanist "Pimeduse süda" ("Heart of Darkness"). Raadiofirma ülemustele ei meeldinud aga Wellesi käsikiri ja seetõttu oli ta sunnitud leidma uue projekti. Selleks sai stsenaarium, mis oli valminud Herman J. Mankiewiczi sulest. Tegemist oli müstilise looga, mis rääkis päris elus eksisteerinud ärimehest William Randolf Hearstist. Welles ja Mankiewicz panid pead kokku, vaatasid käsikirja üle ja nii sündiski “Kodanik Kane”.
Wellesil endal polnud režissöörina varasemaid kogemusi. Küll aga oli ta ümbritsetud andekatest ja kogenud inimestest, mistõttu omandas Welles tuhinal uusi teadmisi. Varasemate kogemuste puudumise tõttu oli Welles ka palju seiklushimulisem ja julgem katsetaja, mistõttu oli “Kodanik Kane” 20. sajandi filmimaailmas midagi täiesti uut.
Welles olevat kunagi öelnud operaator Gregg Tolandile, et tal pole filmitegemisest aimugi. Toland ütles Wellesile, et see on ideaalne, sest ta on väsinud tegemast koostööd inimestega, kes teavad sellest liiga palju. Selle tulemusel sündis Tolandi ja Wellesi koostööst mitmeid uusi nippe ja nõkse, mida sai operaatoritöös hästi kasutada. Hiljem võtsid need võtted kasutusele ka teised Hollywoodi filmitegijad.
“Kodanik Kane” on uuenduslik ka näitlejate jumestuse ja eriefektide poolest. Welles ja tema meeskond proovisid uusi võtteid kasutades lateksit, mille abil muudeti Kane’i välimus vanemaks. Niisiis andis film oma panuse ka eriefektide ja jumestuse maailmale, sest paljusid võtteid kasutatakse tänini.
Filmist oleks pidanud saama edulugu, kuid William Randolph Hearst, kellest film oli, kasutas kõiki vahendeid, et filmi saboteerida. Hearst oli filmist esimest korda kuuldes meeletult vihane. Kuna Hearst oli ka meediaärimees, oli tal arvestatav võim teha “Kodanik Kane'i” meedias maha. Ta proovis isegi filmi ära osta kindlustamaks, et see ei ilmuks.
Lõpuks “Kodanik Kane” ikkagi linastus, kuid Hearsti filmivastane kampaania oli vilja kandnud ja sellest ei saanud kassahitti. Paljud kinod keeldusid filmi rahvale näitamast ja rahalises mõttes mõjus see RKO Picturesile laastavalt, sest firmal ei õnnestunud filmi alla pandud raha tagasi saada.
Kuna projekt kukkus toona läbi, oli see häbiplekiks nii filmistuudiole kui ka Wellesile. Viimasele ei antud ilmselt seetõttu enam mitte iial Hollywoodi filmimaailmas niisugust otsustusvõimu ühe filmi tegemise üle.
"Kodanik Kane" kadus pikaks ajaks rahva ja kriitikute meelest, kuid tänu prantsuse filmikriitkutele hakati seda uuesti hindama ja nüüd nähakse filmi tõelise meistriteosena.
Allikas: The Vintage News
