"Kui sel pehmel okkarajal Maja poole rühin, rahunen nagu nõiutult maha. Kiirus kaob kuhugile kaugusse ja ma aeglustan vaistlikult sammu justkui aimates, et selle Maja uksest sisse ei tormata. Sel majal pole ainsatki teravat nurka, ei ees ega tagakülge. Kõik on siin lõputus voogamises ja ainus võimalus on sellega kaasa minna. Õieti lasta end lihtsalt kanda. Sest selles majas elab nüüd ilma kõige vägevam muusika – see on Vaikus," kirjutab Evelin.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena