ARVUSTUS | "Hirmujudinad 2: Kummituslik Halloween" on lastele ideaalne õuduskomöödia

"Hirmujudinad 2“ on järg 2015. aastal linastunud noortele suunatud müstilisele õuduskomöödiale, mis sai oma ülesandega üsna hästi hakkama. See oli meelelahutuslik õudukas, mis polnud liiga hirmus, aga samas pakkus põnevust ja seiklusrohket vaatamist. Ootused teise osas suhtes polnud väga kõrgel – ei oodanud midagi väga erilist, ent lootsin, et see oleks vähemalt sama hea kui esimene osa.

Ka selles filmis teeb kaasa suurepärane komöödianäitleja Jack Black. Tema võib julgelt olla ükskõik millises rollis – kõik tuleb alati hästi välja. Originaalne ekraaniolek ja isikupärane huumor annab talle palju juurde ja tema filme on alati huvitav jälgida. Paraku Blacki me siin palju ei näe, kuna ekraani täidavad nooremad karakterid.

"Hirmujudinad 2" on korralik järg, mis ei tee midagi uut, aga samas täidab jällegi oma eesmärgi. Animatsioonid ja muu graafika on tasemel ning näha saab ka klassikalist nukurolli, mida esindab kuri nukk Slappy, kes minu arvates ongi filmi parim osa. Vahel tekkis küll mõte, et film oleks võinud olla hoopis verine õudus (midagi sarnast nagu omapärase huumoriga "Trick 'r Treat"), mitte noortele ja lastele suunatud maagiline ja efektirohke muinasjutt.

Kahjuks on "Hirmujudinad 2" siiski noorema publiku pärusmaa. Natuke Netflixi hittseriaali "Stranger Thingsi" meenutav film oleks võinud kujunenud mõrvarlike plaanidega nukk Slappy abil hoopis teistsuguseks filmiks nagu seda oli "See". Eks omal ajal tehti mõrvarlike nukkudega õudusfilme küll ja küll. Filmi peategelased on küll seltskond uudishimulikke lapsi ja kergelt lõksulangevad täiskasvanud, aga huvitavam oli siiski Slappy.

Kõik kollid, vampiirid, muumiad, libahundid, elavad kurjad kõrvitsad ja muud elukad ärkavad ellu ning peategelastel on ainult üks ülesanne – saata nad tagasi raamatusse, kust nad tulid, sest muidu toovad nad Slappy juhtimisel kaasa kohutava kaose.

Inimtegelasi kehastavad näitlejad teevad hea töö, ent ometigi kisub rohkem kaasa elama fantaasiategelastele, keda on omajagu. Muljetavaldav on see, kuidas raamatust väljaimetud tegelased ellu „puhutakse“ ja neile n-ö eluvorm antakse. Siinkohal on visuaalsete efektide koha pealt tehtud kõik suurepäraselt. Kuna "Hirmujudinad" põhineb raamatusarjal, siis ei saagi filmiversioonilt kõike küsida. Piirid tulevad ilmselgelt ette, sest see peaks ikkagi sarnanema raamatu üldise atmosfääriga, mitte olema täiesti uus muinasjutufilm. Kui vaadata seda raamatust täiesti eraldiseisvana, võib isegi kesine mulje jääda, aga kui oled raamatutega kursis, siis tead, mida filmilt oodata.

Teine osa on siiski parem kui esimene. Kõike on justkui rohkem, ehkki algus venib ja mitmed stseenid oleks võinud välja lõigata. Liigne selgitamine, millise kurjakuulutava nukuga on Slappy puhul tegu, mida ta plaanib, oleks nagu mõeldud neile, kes pole mitte kunagi ühtegi õudusfilmi vaadanud. Selline sissejuhatav pikk algus sobibki vast neile, kel pole halli aimu ka, mis tulemas on. Sony Pictures Animation on tegelaste loomisega hästi hakkama saanud, sest usutavad ja praktilised nukuliikumised sulatatakse kenasti kokku ka huvitavalt disainitud teiste tegelaste peale, kes nagu õhust vaatajate meeltesse saabuvad. Nad on nii põnevalt lahendatud, et tekib lausa kahjutunne, et nad peavad raamatusse tagasi minema, sest inimtegelastest on täiesti ükskõik. Rohkem uhkeid animatsioone ja vähem plaanitegemist ja loba!

Lugu ise on täielik Halloween ja kui meil sellest niipalju lugu ei peeta kui Ameerikas, siis usun et seal läheb "Hirmujudinad 2" palju rohkem korda kui meil. Eestis jäävad judinad ilmselt saamata, aga see ei ole filmi, vaid meie enda kultuuri erinevuse süü. Meile jäävad ikka Potsataja, Hunt Kriimsilm ja Leopold. Kui nüüd keegi teeks nendest hirmuäratava uue õudusfilmi, siis võibolla tekitaks see uued legendid. aga vaevalt keegi soovib, et nende lemmikuid puudutatakse. Ameerikas täitsid igatahes paljude laste riiuleid "Goosebumps" raamatud, nii et see on nende rida. Ilmselt need tuhanded, kes on nüüdseks ka täiskasvanud, meenutavad armsaks saanud õudukaid kui ilusat lapsepõlvelugu ja tunnevad filmiversioonidest rõõmu.

"Hirmujudinad" lihtsalt ei käi meie laste lapsepõlvega kokku ja on meile ehk pisut kauge. Eduka raamatuseeria autor Robert Lawrence Stine on hetkel 75-aastane ja loonud hulga teisigi õudusfiktsioone. Nende jaoks, kes oktoobrikuu viimasel päeval Halloweeni pühitsevad, võib antud lõbus õudusfilmike olla just see õige meeleolu looja, enne kui saabub "Halloween", kus Michael Myers kõik oma jõleda maskiga jalust niidab.

"Hirmujudinad 2“ on lastele sobilik ja kõlbab ka täiskasvanutele.

"Hirmujudinad 2: Kummituslik Halloween" on praegu kinodes.