"Üks hullumeelsemaid oli siis, kui Freddie pool pidutses ligi 2000 inimest – see oli ekstravagantsete kübarate teemaline pidu. Kõigil oli jube lõbus, oli ka palju purjus inimesi, kuid kellegi hoog seetõttu ei raugenud. Järsku lasi keegi ukse taga kella. Freddie vaatas turvakaamerast, et paar külalist tuleb veel. Teda ei heidutanud, et nad kandsid politseivormi, ta arvas, et see on osa šõust. Ta hõikas neile: „Tulge sisse, tulge sisse!" Ja lasi nad sisse. Siis selgus, et nad on päris politseinikud ja väljakutse tegid naabrid. Korrakaitsjad palusid muusika vaiksemaks keerata. Me kuulasime neid, kuid pidu sellepärast seisma ei jäänud, see kestis ikka hommikuni," meenutas mees.

"Muide, liigub üks müüt, et Freddie pidudel olid liikunud päkapikud, peas kandikud kokaiiniga, ja kõik, kes soovisid, võisid sealt koksi võtta. See on kõigest rokipidude legend, mis ei ole üldse tõsi. Seda ei ole kunagi juhtunud. Kuid jah, see kõlab vingelt, see kõlab nagu tõeline rock`n`roll," täpsustas ta.

Samuti meenutas mees viimaseid tunde sõbra seltsis.

"Minu viimased kaheksa tundi Freddie`ga olid reede õhtul. Ma istusin Freddie toas voodi äärel ja hoidsin ta kätt. Taustaks käis telekas, seega me ei istunud haudvaikuses. See oli päev, kui avalikkusele anti õhtul kell kaheksa teada, et Freddie`l on AIDS. Me ajasime juttu, ta jäi tukkuma, ärkas ja me rääkisime veel. Ma mäletan meie viimaseid teineteisele öeldud sõnu... Ma ütlesin, et lähen ja ma ei tea, kas minu asemele tuleb Joe või Jim. Ütlesin, et näeme varsti. Ta ütles mulle: „Aitäh!“ Ma ei tea, kas ta ütles seda mulle kaheteistkümne koos veedetud aasta või selle õhtu eest. Kuid mul on tunne, et ta teadis, et see võib olla meie viimane vestlus..."