Netflixi õudusdraama "The Haunting Of Hill House" on nii hirmutav, et ei lase öösel magada

12. oktoobril jõudis Netflixi õudusseriaal "The Haunting Of Hill House", mis tõestas taaskord, et voogedastusgigandi omatoodangu alla kuuluva õudusžanri esindajate hulgas on kõige paremad siiski seriaalid mitte filmid. Ja antud juhul on tegu niivõrd jubeda seriaaliga, et selle episoode ei tasu kohe kindlasti näiteks õhtul järjest vaadata, sest pakutav horror ei pruugi öösel magada lasta. Põhjuseks pole siiski ainult ehmatused, vaid lihtsalt suurepäraselt lavastatud õudus ja ka meeldejäävad tegelased.

Netflixi "The Haunting Of Hill House" põhineb 1959. aastal Shirley Jacksoni sulest ilmunud samanimelisel romaanil, millest on juba tehtud kaks filmi (algupärane "The Haunting" ja selle uusversioon), kaks teatrilavastust, parodeeritud komöödias "Scary Movie 2" ning nüüd jõuti otsaga ka seriaalini.

Shirley Jackson romaan ei toetunud klassikalisele õudusele ja ehmatustele, vaid pigem aeglaselt ligitikkuvale terrorile ja seda embab ka suurepärase lavastajakäega õudusfilmide režissöör Mike Flanagan, kelle enamikes filmides on peategelasteks perekond või lapsed ehk siis täpselt nii nagu õudusseriaalis "The Haunting Of Hill House", mis pendeldab kahe aja vahel - noorte lastega perekond õudusi täis majas ja nende elud 25 aastat hiljem.

Flanagan pälvis esmakordselt suuremat tähelepanu 2013. aasta õudusfilmiga "Oculus", milles üritavad kaks peategelast mõista lapsepõlves kogetut ja hävitada nende perekonna katki kiskunud kurjuse. Edasi tegi mees kavala thrilleri nimega "Hush", kaua aega riiulist istunud "Before I Wake", üllatavalt hea eelloo "Ouija: Origin of Evil", suurepärase Stephen Kingi ekraniseeringu "Gerald's Game" ning praegu on ta ka ette valmistamas õudusfilmi "Doctor Sleep", mis põhineb Kingi enda kirjutatud järjel tema vahest kõige kuulsamale romaanile "Hiilgus".

"The Haunting Of Hill House" pakub aga kõike, mida üks õudusfilmide fänn näha tahaks - sügavad teemad traumast, lapsepõlvest ja mälestustest ning muidugi ka aeglaselt arenev õudus, mis terroriseerib nii tegelasi kui ka vaatajaid. Siin on ka korralike ehmatusi, aga see pole sedasorti seriaal, mis ehmatab valju heli või ootamatult välja ilmuvate hirmsate nägudega.

Ei, see on seriaal, mis paneb sind tegelastest ja nende kimbatustest niivõrd palju hoolima, et kui nende midagi juhtub, milleks on tavaliselt lapsepõlvekoduks olnud majas pesitseva kurjuse ilmingud, siis sa lihtsalt ei taha, et nendega midagi juhtuks. Hea õudus ei põhine ehmatustel, vaid oskusel panna vaatajad tegelastest hoolima ja selles osas õnnestus "The Haunting of Hill House" lausa eeskujulikult.

See pole muidugi ainuke põhjus, sest korralikule gooti õudusele omase stiili tõttu jagub siin tõeliselt košmaarseid stseene, mis jäävad kauaks meelde ammu pärast seriaali läbi vaatamist. Miks on need nii meeldejäävad? Põhjus seisneb režissöör Flanagani lavastuses, mis koosneb peamiselt väga liikuvast kaamerast ja pikkadest ühe kaadriga üles võetud stseenidest.

See tähendab, et montaažiga ei üritata vaatajaid petta, vaid selle asemel näeme pikki kaadreid tegelaste kimbatustest hiiglaslikus vanas majas, milles peitub elanike aeglaselt hulluks ajav kohutav kurjus. Seda on kohati niivõrd suur nauding vaadata, sest need ühe kaadriga stseenid tähendavad näitlejate jaoks võimalust mängida pikad stseenid korraga välja selle asemel, et lasta nende esitust montaažiga ära hakkida, mistõttu on kogu aeg tunda, kuidas näitlejad naudivad lausa iga lauset, sest ühe kaadriga üles võetud pikk stseen lubab neil segamatult rolli süveneda.

Seriaali õudust peidetakse tihtipeale otse kaadrisse, kaamera liikumisse ja taustale, mistõttu ei pruugi vahepeal neid üldse märgata, aga kui märkad, siis seda jubedamaks iga hetk muutub. See kõik meenutab James Wani "Kurja kutsumise" ("The Conjuring") õudusfilmide universumit, natuke ka Stephen Kingi paremaid ekraniseeringuid ja üldse kõige mõjuvamaid õudusfilme, mis kunagi tehtud.

Siin ei pakuta liitrite kaupa verd, aga see ei vähenda sugugi õuduse mõju vaatajale. Flanagan seob hingekriipiva õuduse niivõrd oskuslikult inimliku traagikaga ja lapsepõlve traumaga, et näiteks pärast viiendat ja kuuendat epsioodi on raske neis toimunut maha raputada ja lihtsalt magama minna. Pildid jäävad mällu mitte õuduse pärast, vaid hoopis seepärast, mida jubedamad kohad sümpaatseks muutunud tegelaste jaoks tähendavad.

Taaskord režiist rääkides, siis pole ma varem näinud, et keegi oskaks lavastada üleminekuid minevikku nii sujuvalt ja lausa märkamatult kui Flanagan. Leina ja õudust kujutavate stseenide kohta võib sama öelda. Flanagan täidab liikuva kaamera ja ühe kaadriga üles võetud pikad stseenid aina uute tegelaste, sageneva dialoogi, lisanduvate tegevuste ja ka aina enam haigemaks muutuva õudusega. See kõik sunnib tihtipeale mõnda stseeni lausa uuesti vaatama ja tema filmikunsti rohkem hindama.

"The Haunting of Hill House" on väga kurb seriaal ja päris kuivade silmadega siit ei pääse. Ei meenugi, mil viimati mõjus üks õudusfilm - või seriaal jaoks niivõrd kurvalt. Nii juhtub, kui tegelastest sügavalt hoolima pannakse ja neid siis iga uue episoodiga aina enam traumeeritakse.

Ma pole üksi, sest need Twitteri kasutajad jagavad minu vaimustust.