ARVUSTUS | Islandi režissöör pigistab põnevikus "Mihkel" Eesti näitlejatest maksimumi välja
Üks parimaid asju, mida käesolevas filmis näha võib, on Eesti näitlejad. Pääru Oja ja Kaspar Velbergi tiimitöö lapsepõlvesõpradena on luuleline, katastroofne, kurb ja ilus samal ajal. Ekraanilt on tunda, kui väga mõjutab näitlejate tööd väljaspoolt Eestit tulnud loo jutustamise ja lavastuse stiil. Režissöör Ari Alexander Ergis Magnússoni loodud karakteritel on rohkem sügavust, suuremad probleemid, kahtlane minevik ning tundmatu tulevik kui nii mõnelgi teisel hiljutisel Eesti filmil.
Raske öelda, kas see on lavastaja julgus või vajadus lugu jutustada just läbi teatud elementide, aga igal juhul näeme porgandpaljast Pääru Oja tegelast Mihklit, (ja seda rohkem kui ühe korra), oma sisemaailmaga kimpus Kaspar Valbergi Igorit, valget pulbrit ninna tõmbavat Tómas Lemarquis kehastatavat Bobot ja Atli Rafn Sigurðssoni aina jõhkramaks muutuvat Johanni.
Pääru Oja enesepaljastust on oluline mainida sellepärast, et kui Eesti filmides oleme saanud kogeda vaid naisnäitlejate alastust, siis nüüd on tasakaaluks ka teine sugupool esindatud. Suur kummardus ka võrratule Eesti näitlejate assambleele, kuhu kuuluvad Maiken Schmidt, Maarja Jakobson, Ivo Uukkivi, Rein Oja, Marko Matvere ja kelle portreteering Eesti Nõukogude ajast on hästi tabatud, seda nii suhtumiselt kui ka visuaalselt - seda on põnev ja meelelahutuslik jälgida.
Mis veelgi tähtsam - kuna režissöör Ari Alexander Ergis Magnússon on pärit Islandilt, siis on ta suutnud sellest ajastust välja tuua midagi positiivset ja värvilisemat kui seda näiteks Eesti režissöör oleks suutnud teha. Tekib kahjurõõmus ärantundmine: “jaajaa, mäletan küll selliseid naabreid….” ning nüüd on tunne, et tahaks veel näha Eesti näitlejaid välismaa filmides, sest ainult siis suudab paljastuda nende tegelik potentsiaal ning võimekus täita kogu ekraani.
Kuid eks "Mihklis" oli natukene seda surnud koera järel lohistamist, kuid seda müstilistes rohekates värvides, vastupidiselt Eesti poristele toonidele. Kuid ega seda väga võimalik vist vältida polnudki - tegemist on päriselt olemas olnud inimestega ning tegelikkuses aset leidnud sündmustega, (originaalis olid asjaosalised siiski Leedust), aga eks see filmikunst ongi selline meedium, mida kunstilises mõttes interpreteeritakse vastavalt kunstniku äranägemise järgi.
Selle filmi puhul oli autori nägemuse keskuseks Eesti ning püüd leida psühholoogilisi aspekte sõltuvuse, sõpruse ja raha vahel. Ilmselgelt ei saa nende kolme omavahelise põrkumise järel miski hästi lõppeda.
Huvitava struktuuriga "Mihkel" paelub, kuid jääb siiski tugevalt kunstifilmiks, sest püant jõuab vaatajani loo keskel ning ülejäänud osa filmist vaatleb tegelaste hingepiinu ja muutuvaid karaktereid ootamatu sündmuse järel. Mihkli piina, valu ja teadmatust on kinosaalis selgelt tunda ning tema kannatused panevad mõtlema elu väärtuse ja väärtusetuse üle - kui palju on üks elu väärt? Sulle endale ja teistele?
"Mihkel" on praegu kinodes.
