„Mulle meeldis selle raamatu hea toon ja atmosfäär. Leidsin, et see võiks olla ka Eesti ühiskonnas praegu väga vajalik,“ kõneles raamatu esitlusel kirjastaja Krista Kaer.

„Nõus. Ei saanud enne käest, kui lugesin ööga järjest läbi,“ toetas Marju Lauristin ise. Alan Shayne’i (92) ja Norman Sunshine’i (87) raamat pakub pidetul „Mulle-mulle!“ ahmival ajal usku, et tasub pingutada teineteisega arvestava toetava paarisuhte nimel, mitte ainult noortele ja vanadele geidele, vaid ka meestele-naistele heteroabieludes.

Raamatus tunnistab Norman: „Kunstnikuna olen 80 protsenti olnud oma mõtetega alati oma loomingu juures.“ Teisiti poleks püsinud ka Alan produtsendina tippmängus Hollywoodi „kõrilõikajalikus“ filmi- ja tele suurtööstuses. Tagantjärele imestavad nad, et ei võistelnud, põrkunud õhtuti kodus kahe ambitsioonika, tööstressis tähe ego plahvatuses – „kummal on raskem läbi murda“. Kordamööda madalseisudes olid nad teise jaoks olemas, ära kuulamas, nõu andmas. Valmis lendama teineteise juurde NY ja LA vahet, või lausa kolima kodu idarannikult läänerannikule, kui ühele või teisele parem tööpakkumine ja karjäärivõimalus tuli. Mõtelda, et Eestiski leiab hulgi näiteid tähtpaaridest, kellele karjäärid Tallinna ja Tartu vahel on ületamatuks kuristikuks saanud.

Iga algus on hea, katkemata lõpuni õnnelikuks suudavad oma loo paari elada imevähesed.

„Millest algas see…“

…laulis Marju Kuut maailma kauneima armastuseloo meil igihaljaks ligi pool sajandit tagasi. Mõtelda, et Alan ja Norman olid juba siis koos. Tänavu 4. juuli, Ameerika iseseisvuspäeva paiku tähistasid nad oma armastuse 60. aastapäeva.

„Mis me tol päeval tegime, Norman? Vaatasime oh, my god, we are still here! teineteisele otsa,“ vaatab Alan Normani poole. „Jah, igal aastal räägime, et nüüd võiks, ega tähista õieti kunagi,“ vastab too. „Kingitusi teha pole mõtet, kõik asjad on ammu olemas. Parim, et oleme elus, terved, õnnelikud kahekesi koos, kas pole, Alan?“