Boyd van Hoeij võrdleb filmi Belgia režissööriduo, keda tuntakse Dardenne'i vendade nime all, filmidega ning tunnistab, et kuigi Võta või jäta" pole sama stiilis ootamatult ilusaid momente täis sotsiaalne realism, siis on see ikkagi realistlikult loodud draama sinikraest, kes üritab elu ootamatustega hakkama saada.

Autori sõnul paistab "Võta või jäta" klassikaliselt struktureeritud loo ja rohmakama stiili poolest Ivo Felti viimaste filmide ("Mandariinid", "Vehkleja") seast selgelt silma.

Lisaks on film tema sõnul väga sarnane kõikidele teistele Euroopas toodetud muserdavale sotsrealismile, kuid selle muudavad värskeks väiksed detailid nagu see, et eestlane Erik töötab Soomes ning muidugi ka see, et ta otsustab olla üksikisa.

Silmapaistvaks peab Boyd van Hoeij episoodi, milles on suurepärase kontrastina kokku pandud stseenid, kus Moonika ja Erik lapsele nime panevad ja otsustavad, et mees on see, kes lapse eest hoolitsema hakkab ning koht, kus nad kohtuvad värskete pulmalistega.

Miinustena toob autor välja aga selle, et pärast hetke, mil lugu hüppab kolm aastat hilisemasse aega, kaob peategelaselt mõjuv eesmärk ning sellepärast kannatab ka üldine narratiiv.

Tema sõnul pole "Võta või jäta" ka korralik karakteriuurimus, sest Erik on kogu aeg see, kes teeb õigeid valikuid ja halvad teod tulenevad pigem teiste käitumisest. Ta lisab, et režissöör Liina Triškina-Vanhatalot ei huvita olukorra dramaatilisus ega karakterite katarsised, vaid pigem võimalus jälgida sündmusi distantsilt. Ta nimetab sellist lähenemist autori dokumentaalse tausta jäänukiks, aga samas tekitab film tema kinnitusel palju kõneainet just sellepärast, kuidas kujutab naisrežissöör emadust ja naisi.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena