PÖFFi filmisoovitused: 40 linateost, mida peaksid kindlasti festivali jooksul vaatama
1. "Ärkamine" ("Awaken")
Põhivõistlusprogrammi kuuluv "Ärkamine" tundub olevat alati suurepärase Terrence Malicku loodusarmastuse ja Ron Fricke ("Baraka", "Samsara") stiilis visuaalne meistriteos meid ümbritsevast maailmast, aga filmifännid peaksid teadma ka seda, et muusika eest vastutas Joseph Trapanese, kes on muidugi tuntud filmimuusika loojana.
Tema kaasabil sündisid näiteks filmide "Tron: Legacy", "The Raid", "Oblivion", "Straight Outta Compton" ja "The Greatest Showman" muusika, aga ka näiteks videomängu "The Crew" helirida, mis oligi selle vahest kõige meeldejäävam osa.
16. novembril toimuva PÖFFi avatseremoonial esitatakse festivali avafilmi "Ärkamine" muusikat ka Joseph Trapanese enda juhendamisel.
2. "Pakt" ("The Pact")
Kuna igal aastal on PÖFFil aina rohkem õudusfilme, mis kvaliteedilt varieeruvad küll seinast seina (möödunud aastal linastunud "Allakäigu lapsed" oli kohutav), siis tunnen õudusfilmide fännina ikka kohustust need kõik ära vaadata.
Debüütfilmide võistlusprogrammi kuuluv "Pakt" on üleloomulik õudusthriller, mille peaosas on Belen Rueda ("The Orphanage") ja mida The Hollywood Reporter kõrvutas nii heas kui halvas näiteks ka Alejandro Amenábari õudusklassikaga "Teised" ("The Others").
3. "Eia jõulud Tondikakul"
Just Filmi ja Eesti filmi võistlusprogrammi kuuluv "Eia jõulud Tondikakul" tundub nii tore ja soe, et muutusin juba esimest treilerit vaadates emotsionaalseks.
4. "Hölma all"
Uus Eesti film, millest pole mitte kuskil juttu olnud, aga sünopsis on põnev ja näitlejad head. Jaanika Arum, Erki Laur, Andres Lepik, Pääru Oja, Rasmus Kaljujärv.
Sünopsis: Lumises ja üksildases paigas keset eesti metsa elab Marti (Erki Laur) oma rutiinset elu. Teda painavad minevikus tehtud halvad otsused, mistõttu ta on inimestest võõrdunud ja temas pole eluvaimu. Tema sõber, kohalik poepidaja Kalev (Andres Lepik), üritab Martit veenda minevikust lahti laskma ja eluga edasi minema. Ühe ootamatu sündmuse ja Kalevi pealekäimise tõttu ¬ootabki Martit ühel hetkel ees uus algus.
Pärast tavapärast poeskäiku leiab Marti oma ukselävelt noore naise Irene (Jaanika Arum). Ehkki Marti on algul umbusklik, kutsub ta naise majja teed jooma, kuid taipab õige pea, et Irene ei ole see, keda väidab end olevat. Mineviku ja oleviku vahel heitlev Marti avastab, et ta on omadega ummikus. Samal ajal märkab Kalev oma poe ees kaht meest, kellel on ilmselgelt kurjad kavatsused.
Teda ähvardavast plaanist teada saanud, peab Marti otsustama – kas sõlmida iseendaga rahu või kannatada tagajärgede all.
5. "Kapten Morten lollide laeval"
Eesti animalegendi Priit Pärna juhendamisel uueks legendiks kujuneva Kaspar Jancise jaoks on "Kapten Morten lollide laeval" esimene täispikk animatsioon.
Film on toodetud Jancise enda raamatu "Seiklus Salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas" ainetel. Tegu on Jancise esimese täispika filmiga. "Kapten Morten lollide laeval" (rahvusvahelise pealkirjaga "Captain Morten and the Spider Queen) on nukuanimatsioonitehnikas film, mis on valminud Eesti, Iirimaa, Belgia ja Suurbritannia koostöös.
6. "Bille"
Balti filmi võistlusprogrammi kuuluv "Bille" jäi silma režissööri pärast. Nimelt sattusin PÖFFil nägema ka Läti ühe tunnustatuima dokumentaalfilmide režissööri Inara Kolmane esimest täispikka mängufilmi "Mona", mis jättis küll hea mulje, aga selles oli liigselt tunda debütandi kätt.
"Bille" on siis Kolmane teine mängufilm ja kuna PÖFFi kava tutvustuses kõrvutatakse seda ka suurepärase "Seltsimees lapsega", siis tasub seda juba sellepärast vaadata.
7. "Tuhk lumel" ("Ashes in the Snow")
Eesti pole ainus, mis küüditamisest filme vorbib, sest sama teeb ka Leedu, aga seekordne linateos põhineb Ameerika Ühendriikides sündinud Ruta Sepetysi, kes on Leedu põgeniku tütar, raamatul "Between Shades of Gray", mis kasutas fiktiivseid karaktereid, et rääkida lugu Stalini terrorist Balti riikides.
8. "Donbass"
Debüütmängufilmiga "Minu õnn" ("Schastye moe") 2010. aastal PÖFFi lemmikuks kujunenud Sergei Loznitsa neljas mängufilm pärast 2012. aasta "Udus" ja 2017. aasta "Vagurake" on "Donbass". Loznitsa on visuaalne meister jutustamaks omamoodi lugusid väga põletavatest teemast. Seda ilmestavad ka tema dokumentaalfilmid "Maidan", "Austerlitz" ja "The Trial", mis samuti seekordsel PÖFFil esindatud.
Cannes'i filmifestivalil "Donbassi" näinud Tristan Priimägi ütles filmi kohta aga nii: "Donbassi lugu on vaja levitada ja sealset sigatsemist näidata. Probleem on aga selles, et Loznitsa läheb oma groteskiga kohati nii ilkuvalt kibedaks ja pilkavaks, et see hakkab filmi sõnumile vastu töötama ja tekitab vastupidise efekti."
9. "Igaviku väravas" ("At Eternity's Gate")
Kohustuslik film nii filmi - kui kunsti austajatele, sest režissöör on Julian Schnabel ("Basquiat", "Tuukrikell ja liblikas") ning Vincent Van Gogh'i rollis on alati meeldejääv Willem Dafoe.
10. "Pildiraamat" ("The Image Book")
Tristan Priimägi nägi vanameister Jean-Luc Godardi uut filmi juba Cannes'i filmifestivalil ja ütles nii: "Godard on siin ennast täiesti ületanud, et teha "Pildiraamat" vaatajale võimalikult ebamugavaks, lõhkudes maha kõik koodid, mida ta oskab - vahel on pilt ja heli korraga, vahel pole ühte, vahel teist. Vahel on need omavahel sünkroonis, vahel mitte. Iga teema, mis vähegi arenema hakkab - tekstikatke, muusikaline teema - lõhutakse väga järsult.
Nii heli - kui pildimontaažis on pidevalt augud sees, subtiitrid käivad nagu jumal juhatab, pildikvaliteet kõigub VHS'ist HD'ni, stseeni sees muudetakse tihti pildiformaati, heli kaob vahel mõnest kanalist ära ja tuleb siis tagasi. Või ei tule. Täielik anarhia. Nagu mingi mäng vaataja aadressil. Mängumomenti muidugi soosis igati ka fakt, et filmi eel tutvustati Jean-Luc Godardi nime all mingit suhteliselt suvalist meest, kes lehvitas ja mängis Godardi osa. Mõnus punk, ei saa kuidagi jätta nautimata seda torget, et paljud ilmselt ei teinud niikuinii vahet, kas on tema või mitte."
11. "Poevargad" ("Shoplifters")
Festivalide ja eriti just auhindade lemmiku Hirokazu Kore-Eda värske film võitis ka Cannes'i peaauhinna Palme d'Or ning seda põhjusega. Tema filmid on alati soojad, traagilised, inimlikud ja muidugi ka olulised.
12. "Sistersi vennad" ("The Sisters Brothers")
2009. aastal krimifilmiga "Prohvet" ("A Prophet") ilma teinud Jacques Audiard ("Rust and Bone", "Dhepan") vesterni "The Sisters Brothers" kirjeldatakse kui musta komöödiat. Tegu on Audiardi esimese filmiga, milles löövad kaasa mitmed väga tuntud Hollywoodi näitlejad nagu näiteks Joaquin Phoenix ja Jake Gyllenhaal.
Annapurna Pictures maksis Põhja-Ameerika leviõiguste eest 7.5–9 miljonit dollarit, aga film kukkus ikkagi rahaliselt kinodes läbi. Kriitikud on filmi vastu olnud aga väga helded ning Veneetsia filmifestivali linastuse järel saatsid lõputiitreid ka pikk aplaus.
13. "Tuhk on puhtaim valge" ("Ash is Purest White")
2013. aasta PÖFFil linastunud "Patu puudutus" tõestas, et Hiina režissööril Jia Zhang-ke tasub silma peal hoida ning "Tuhk on puhtaim valge" peaks olemas taaskord stiilne ja karm krimidraama, mis ei unusta ka inimlikkust.
14. "Aheldatud kogu eluks" ("Chained for Life")
Jonathan Glazeri väga omapärases ulmedraamas "Under the Skin" kaasa löönud näitleja Adam Pearson on näinud kurja vaeva, et neurofibromatoosile vaatamata filmides osaleda.
BBC sai hiljuti suure kriitika osaliseks, sest palkas uue draama “The Elephant Man” osatäitjaks näitleja, kellel pole rollile sarnast puuet. Tegemist on tõestisündinud looga mehest nimega Joseph Merrick, kelle näol olid silmanähtavad moondused.
Nüüd saame Pearsoni näha linateoses, kus ta vahelduseks ei mängi iseennast, vaid täiesti uut tegelast ning selleks on Rosenthal, kellel on sarnaselt Pearsonile neurofibromatoos.
"Aheldatud kogu eluks" tundub olevat väga veider film filmis šedööver, milles on palju südant.
15. "Lajko: mustlane kosmoses" ("Lajko: Gypsy in Space")
Ungari komöödiad on sageli päris head ja seda paistab olevat ka must komöödia "Lajko: mustlane kosmoses", mis räägib fiktiivse loo anonüümsetest katsejänestest, kelle hulgas on ka Lajko, kes saadeti katsetuste käigus Nõukogude Liidu kosmoseprogrammi ja kosmose võidujooksu ajal kosmosesse, enne kui sinna jõudsid Laika ja Juri Gagarin.
16. "Pikk päevatee kaob öösse" ("Long Day's Journey Into Night")
Mitmed kriitikud on nimetanud Bi Gani teist filmi paremaks kui tema esimene, kuid selles olevat samad probleemid, mis kammitsesid ka tema filmidebüüti.
Asja muudab huvitavaks aga see, et filmi viimast 55 minuti pikkust osa esitletakse ühe pika kaadriga. Juba selle fakti tõttu tasub seda Hiina ja Prantsusmaa koostöös valminud noir armastuslugu vaadata.
17. "Ray ja Liz” ("Ray & Liz")
Sünopsis: Tunnustatud fotograaf Richard Billingham naaseb oma debüütfilmiga lapsepõlve. Tema fotode peamised karakterid – vanemad Ray ja Liz – moodustavad siingi keskse telje. Filmi meloodiad võtab kokku ahelsuitsetajast ema Liz (Ella Smith), kes, lilleline kleit seljas, suitsuvinesse mattunult hiigelpusle taga nokitseb. Billingham kasvas töölis¬klassipere kitsastes tingimustes. „Pisiprobleemidele”, nagu näiteks alkoholi¬sõltuvus, energiat ei raisatud. Billingham mängib ajastuga fotograafile omase detailsusega, püüdes hoomata ja mõtestada tollast eluvoogu, sealhulgas oma lapsepõlve. Kuiv briti huumor on filmi lahutamatu osa ja suurim trump. "Ray ja Liz” on kummaline kogum kurbusest ja võlust, millega äratatakse ellu tollane, Thatcheri-ajastu Inglismaa.
18. "Usun, et oleme üksi" ("I Think We're Alone Now")
Ainuüksi Peter Dinklage'i pärast tasub sammud PÖFFi saali poole seada, aga ega Elle Fanning, Charlotte Gainsbourg ja Paul Giamatti ka paha tee.
Ulmedraama režissöör on Reed Morano, kes on ka auhinnatud seriaali "The Handmaid's Tale" üks režissööridest ja produtsentidest.
19. "Jälgi jätmata" ("Leave No Trace")
Cannes'i filmifestivali muljetes ütles Tristan Priimägi filmi kohta nii: "Graniki filmi keskmes on looduspargis elava sõjaveterani ja tema tütre suhe, mis on liigutav ja hästi teostatud. Mingist hetkest hakkavad nende läbipõimunud maailmad aga lahku kasvama ja tuleb hakata tegema uusi valikuid. Graniki uue filmi mure on see, et ei lisa juba ka ta enda filmidest tuttavale ideestikule midagi juurde. "Winter's Bone" näitab üsna sarnast olustikku. "Leave No Trace" laenab aga rohkem "Stray Dogist", sest mõlemas on sõjaveteranid sümboliseerimas inimest, kelle on riik unustanud. Doki peategelane Ronnie Hall on siin lausa loovkonsultandina ära toodud."
20. "Kangas" ("In Fabric")
Suurepärase õudusfilmi "Berberian Sound Studio" (2012) režissöör Peter Strickland naaseb žanri juurde, mis tal esimene kord väga hästi välja tuli. Seekord valmis tema käe all õuduskomöödia "Kangas", mida kirjeldatakse kui väga stiilset ja sürreaalset segu horrorist ja mustast komöödiast.
21. "Külm sõda" ("Cold War")
Cannes'is filmi ära näinud Tristan Priimägi ütles filmi kohta nii: "Külm sõda" on taas täpse vormistuse meistriklass ja lugu räägib võimatust armastusest ja identiteedi kaotamisest sõjajärgses Poolas. Sellel filmil on palju plusse ja paar väga hingeminevat stseeni, aga kokkuvõttes jääb "Idaga" võrreldes sisuline plaan minu jaoks natuke seebika tasemele. See on suure armastuse lugu ja naistel olid kinost tulles silmad märjad, aga ma ei näinud seal ilmselt piisavalt uut, et kaasa nutta. Jätkub ka "Idast" tuttav Poola identiteedi otsing, ja Joanna Kulig on tõeline staar, kehastunud salapära - külm ja soe ühtaegu, ja selliste silmadega, mida pole võimalik kaks korda järjest ühtmoodi näha."
22. "Piir" ("Border")
Cannes'i üks silmapaistavamaid film oli ka "Piir", mille kohta jagas häid sõnu ka Priimägi: "Lõpuks ometi üks täiesti originaalne käsikiri ja pole ka ime, sest põhineb John Ajvide Lindqvisti romaanil, kelle raamatust sai alguse ka "Let the Right One In". Peaosas on piirivalves töötav Tina, kes on ka iga leebe kriitiku silmis mitte just piltilus, aga see-eest on tal kummalised anded - ta suudab leida iga seaduserikkuja lõhna ja tunde järgi. Segadusse ajab teda aga ühel päeval ilmuv kodanik, kes näeb natuke talle sarnane välja. On nad üldse inimesed?"
23. "Põlemine" ("Burning")
Chang-dong Lee kuulub Lõuna-Korea režissööride paremiku hulka, aga erinevalt teistest suurtest nimedest nagu Kim Ki-duk, Bong Joon-ho, Kim Jee-woon, Park Chan-wook, Lee Joon-ik, Hong Sang-soo ja Na Hong-jin ei tee tema sugugi aastate jooksul nii palju filme.
See on ka põhjus, miks tuleb igal Lõuna-Korea filmikunsti fännil kindlasti "Peppermint Candy", "Oasis", "Milyang" ja "Poetry" režissööri uut filmi vaadata.
24. "Kõik teavad" ("Everybody Knows")
Tristan Priimägi polnud Asghar Farhadi uuest filmist just kõige meeldivamal arvamusel: "Kui iraanlane teeb Euroopas hispaaniakeelse filmi, siis saab ta kõnetada mingeid teemasid, mis on kodumaal tabu (Daríni tegelaskuju karikatuurne usklikkus näiteks), aga samas kaob ka isikupära. Siin on farhadilikkust, aga tema kohta on see harjumuspärane ja ilma lisatasandita film. Kinolevisse muidugi peaks sobima."
25. "Lesed" ("Widows")
"Hunger", "Shame" ja "12 Years a Slave" režissöör Steve McQueeni jaoks on "Lesed" esimene nö. tavažanri film, aga vaadates kriitikute senist kiitust, siis paistab, et "12 Years a Slave" eest parima filmi Oscari võitnud ja parima režissööri kuldmehikesele kandideerinud McQueen muutis ühe krimifilmi täiesti erakordseks.
Seekord ei tee ta karmi draamat nagu tema hingekriipivad "Hunger" ja "Shame", vaid hoopis põnevusfilmi, milles neli röövlit surevad röövi käigus, kuid nende lesed ei jäta asja ripakile ning lõpetavad töö meeste eest ära.
Kaasa teevad Viola Davis, Cynthia Erivo, André Holland, Elizabeth Debicki, Michelle Rodriguez, Daniel Kaluuya, Liam Neeson, Colin Farrell, Robert Duvall ja Carrie Coon.
26. "Loojang" ("Sunset")
Suurepärase "Sauli poja" ("Son of Saul") lavastanud ja sellega parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud László Nemesi uus film viib meid Budapesti Esimese maailmasõja eelõhtul.
27. "Richard jätab jumalaga" ("Richard Says Goodbye")
Milline üllatus! Novembris jõuab Eesti kinodesse lausa kaks filmi "Kariibi mere piraatidest" lahti lastud Johnny Deppiga ja ühes neist on ta ka peaosas ning teises kõrvalosas, milleks on muidugi Gellert Grindelwald roll Harry Potteri universumi kuuluvas filmis "Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd".
Praegu on jutt aga draamast "Richard jätab hüvasti", milles Depp kehastab läbipõlenud ülikooliprofessorit, kes asub pärast surmava diagnoosi saamist oma elu üle vaatama.
28. "Roheline raamat" ("Green Book")
Ausalt öeldes poleks ma eales arvanud, et Peter Farrelly ehk mees, kes on pigem tuntud komöödiate poolest ("Me, Myself & Irene", "Dumb and Dumber", "There's Something About Mary", "Osmosis Jones", "Stuck on You", "The Heartbreak Kid", "Hall Pass", "The Three Stooges", "Dumb and Dumber To") teeb filmi, mida loetakse tänavuses Oscari-rallis väga suureks tegijaks.
See ei tohiks tegelikult üllatusena tulla, sest täpselt sama tegi Adam McKay ("Anchorman: The Legend of Ron Burgundy", "Talladega Nights: The Ballad of Ricky Bobby", "Step Brothers", "The Other Guys"), kelle huvitavalt lahendatud draama "The Big Short" võitis parima mugandatud stsenaariumi Oscari ning kandideeris veel neljale.
Sünopsis: Kui Frank Anthony Vallelonga ehk Tony Lip (Viggo Mortensen), New York City Bronxi linnajao Itaalia-Ameerika piirkonnas töötav väljaviskaja palgatakse Dr Don Shirley (Mahwershala Ali), maailmatasemel mustanahalise klaverimängija autojuhiks ja ihukaitsjaks Manhattanilt lõunasse viival kontserttuuril, peavad nad usaldama "Rohelist Raamatut“ – reisijuhti, mis pakub turvalisi ööbimis-, einestamis- ja ärivõimalusi afroameeriklastele segregatsiooni ja Jim Crow’ seaduste ajastul –, mis juhiks neid kohtadesse, kus Shirleyt ei keeldutaks teenindamast, ei alandataks ega ähvardataks vägivallaga.
29. "Soosik" ("The Favourite")
Sünge draamaga "The Killing of a Sacred Deer" Eesti kinosid väisanud Yorgos Lanthimos on Oscaritele varem jõudnud parima stsenaariumi kategoorias 2015. aasta musta komöödiaga "The Lobster" ja parima võõrkeelse filmi kategoorias 2009. aasta filmiga "Dogtooth", kuid tundub, et kreeklase uus projekt "The Favourite" võib talle ja teistele asjaosalistele tuua päris mitu kuldmehikest.
Miks? Kõik osised justkui viitaksid sellele - peaosas on üliedukaks kujunenud "La La Landi" Emma Stone ning lugu leiab aset 18. sajandi Inglismaal kuningas Anne valitsuse ajal.
31. "Hävitaja" ("Destroyer")
Karyn Kusama on huvitav režissöör. Tema 2000. aasta "Girlfight" üritas muuta Michelle Rodriguezi rahvusvaheliseks superstaariks, aga Rodriguezil õnnestus see hoopis 2001. aasta "Kiirete ja vihastega" ("The Fast and the Furious"), kuigi kindlasti mängis Letty rolli saamisel mingit osa ka see film poksijast.
Kusama tegi ka suhteliselt kohutava "Æon Fluxi", kus lõi kaasa Charlize Theron. Järgmisena valmis veelgi viletsam "Jennifer's Body", mille peaosas oli toona suurim staar Megan Fox. Seejärel valmis ka HÕFFi väisanud väga omapärane õudusfilm "The Invitation" ning nüüd jõuab meieni "Hävitaja", kus lööb kaasa täiesti äratundmatu välimusega Nicole Kidman.
32. "Kliimaks" ("Climax")
Prantsusmaal tegutsev Argentiina režissöör Gaspar Noé pole kunagi kartnud vaatajaid proovile panna ja tavapärase filminarratiivi reeglitega mängida. Tema "Irréversible", "Enter the Void" ja "Love" on küll vastuolulised, kuid sellegipoolest on tegu visuaalse meistriga, kes suudab iga uue filmiga üllatada.
33. "Mandy"
Cannes'i filmifestivalil linastunud "Mandy" kohta arvas Katariina Rebane nii: "Atmosfäärilt meenutab film nii Nicolas Winding Refni kui ka David Lynchi teoseid, eriti "Twin Peaksi", mis ei ole oma visuaalide poolest küll väga sarnane, kuid hirmutava müstilise ja teatud koomiliste elementide ühendamine, lugu õudustest kuskil väikelinnas looduse rüpes, ligitõmbavad metsad – see kõik andis teatud aluse paralleele tuua.
Ilma režissööri ja tema meeskonna võimeta sellest stiilipuhas midnight movie luua, oleks lugu olnud tüütuseni igav ja kulunud. Sama kehtib ka tegelaste puhul: Linus Roache psühhootilise ja egotsentrilise võltsprohvetina ja tema veidrikutest verehimulised kaaslased olid vägagi tüüpilised nii karakteriloome kui esitluste poolest. Ja kuigi ka Cage'i mängitud Redi tegelaskuju ei olnud teab kui rikkalik, sobis ta rolli väga hästi ning ei mäleta ammu, et Cage oleks end niivõrd palju kinolinal nautinud.
Cage, kes ei ole pea kümne aasta jooksul ühtegi head rolli teinud, mõjus üle pika aja väga värskendavana. Ja isegi oma heroilises kättemaksus sobilikult koomilisena, ilma et see oleks muutunud liiga ületehtuks."
34. "Ole valvel! ("Keep An Eye Out")
Filmifriikide lemmiku Quentin Dupieux´uus film "Ole valvel!" jätkab samasugustel absurdsetel radadel, kus sõitsid juba ka tema varasemad filmid "Rubber", Wrong", Wrong Cops" ja "Réalité".
35. "Silver Lake: Los Angelese müsteerium" ("Under the Silver Lake")
Kuna režissöör on 2014. aasta parima õudusfilmi "It Follows" looja David Robert Mitchell ning peaosades on Andrew Garfield ja Riley Keough, siis polegi nagu rohkem põhjuseid kinno tõttamiseks vaja.
36. "Suspiria"
Itaalia režissöör Dario Argento on tõeline legend õudusfilmide fännide seas ning tema 1977. aasta filmi "Suspiria" peetakse klassikaks, mis on mõjutanud paljusid teisi autoreid ja muidugi ka tervet õudusžanri. Nüüd on filmist valminud uusversioon, mis ei üritagi esialgse versiooni maagiat tabada, sest see on võimatu, mistõttu tehti kultusfilmist pigem oma nägemus.
"Suspiria" režissöör on filmiga "Kutsu mind oma nimega" ("Call Me by Your Name") parima filmi Oscarile kandideerinud Luca Guadagnino.
37. "Anna ja maailmalõpp" ("Anna and the Apocalypse")
Selle kohta võib öelda küll, et kaua tehtud kaunikene, sest zombiemuusikal "Anna ja maailmalõpp" on tõesti väga kaua töös olnud ja kaua suurt levi oodanud. Nüüd on see kohal!
38. "Päikeseloojang minu kodulinnas" ("Sunset in My Hometown")
PÖFFi lemmikrežissööriks kujunenud Joon-ik Lee ("King and the Clown", "Blades of Blood", "The Throne", "Anarchist from Colony") on tagasi filmiga "Päikeseloojang minu kodulinnas", mis sarnaselt mehe esimeste filmidega suundub taaskord komöödia-draama valdkonda.
39. "Gonjiam" ("Gonjiam: Haunted Asylum")
Lõuna-Korea õudusfilmid on tavaliselt väga head. "Gonjiam" kasutab "found footage" õudusfilmide valemit, millega pole hiilanud just paljud filmid, aga kuna see osutus kõige edukamaks Lõuna-Korea õudusfilmiks pärast Kim Jee-wooni 2003. aasta meistriteost "A Tale of Two Sisters", siis tõenäoliselt tasub vaadata.
40. "Suvi 84" ("Summer of 84")
Netflixi 80ndate "Stranger Things" tõi kaasa omamoodi nostalgialainetuse nii filmides kui seriaalides ning "Suvi 84" paistab olevat täpselt see film, mida seriaalifännid kolmanda hooaja ootuses vaadata võiksid.
