Alar Kotkas: uusi lugusid luues mõtleme eeskätt selle peale, kuidas sellest saaks just kontserdilaval hästi toimiv lugu
Eesti „pöörastel 1990ndatel“ pääses paisu tagant tantsutümaka tulv.
Sellest enamikku annab tagantjärele kuulata vaid imestusega, kui veider ja tobe võis muusika tollal olla. Kui keeruline oli tollases odavalt-ja-kähku-rikkaks varakapitalistlikus muusikatööstuses kvaliteetsema muusikaga ellu jääda?
Mul on meediast imelik kuulata, näha, lugeda nendest „hirmus pöörastest“ 90ndatest. Mina küll ei mäleta, et seal midagi nii väga pöörast oli. Mul on tunne, et inimesed kipuvad unustama, ja siis nad kipuvad liialdama, et paista tagant-järele huvitavamad ja põnevamad. Uus põlvkond ajakirjanikke ei tea ise 90ndatest enam midagi, neile võib tollest ajast ükskõik mida rääkida, nad hea meelega usuvad, panevad kirja ja lasevad eetrist kõlada.
Kuidas moodsaks jääda? Kuidas moega kaasas käia, nii et oma nägu ära ei kaotaks? Või end klassikuks töötanuna läheb sellega kergemaks?
Jah, ehk ei peagi enam nii moodne olema, pigem endaks jääma.
Üks asi on küll, mis on 2 Quick Starti muusikat luues algusaastatega võrreldes kardinaalselt muutunud: uusi lugusid luues mõtleme eeskätt selle peale, kuidas sellest saaks just kontserdilaval hästi toimiv lugu. Varem oli tähtis stuudiovariantide lõputu lihvimine, et me raadios võimalikult hästi kõlaks. Nüüd me ei tööta, nokitse enam nii palju kolmekesi stuudiovaikuses, vaid proovime kohe ideid nende suurepäraste pillimeestega, kes mõeldut meiega koos laval teostavad.
Viimase viie-kuue aasta jooksul oleme võtnud lavale orkestreerida ka palju oma 1990ndate algusaegade hitte, mida vahepeal pidasime imelikeks, oma aega jäänuiks. Aga asjata. Saime aru, et ega me neist ei pääse, rahvas kontserdil nõuab neid ikka. Näiteks „Neiu mustas kleidis“ – praegu ei tuleks enam kõne alla seda lugu mitte teha. Igal meie kontserdil hõikab, nõuab keegi juba teise loo järel: „…mustas kleidis!“
