Oli 15. august 1990, kui noori üle kogu laiali laguneva NSV Liidu sidus šokk – teade, et perestroikapõlvkonna ikooniks tõusnud ansambli Kino solist Viktor Tsoi sai surma. Riia lähistel maanteel, oma Moskvitši 2141 autoroolis, kõrval väikene poeg, sõites sisse vastutulevale liinibussile Ikarus-250.

„Tsoi oli õnnetuse ajal täiesti kaine, ajurakkude analüüs näitas, et ilmselt jäi ta kurnatuse tõttu rooli taga magama,“ resümeerisid uudistesaated fakte. Miljonid inimesed olid telekate ees šokis tardunult. Lahvatas lein, mis oma mõõtmatuses võrreldav peataolekuga pärast riigijuht Stalini või siis kultuuriikoonidest Valdimir Võssotski lahkumisega.

Viktor Tsoi maeti Peterburi Bogoslovskoje kalmistule. Kohe sai hauast palverännu koht, nii nagu Jim Morrisoni hauast Pariisis. Tsoi jäi 28aastaseks. Tänaseks on möödunud täpselt teist nii palju aastaid tema hukust. Milline oli Tsoi tähendus ja milline inimene võinuks ta olla täna 56aastasena Putini-Venemaal, selle üle arutasime tribuutbändi Viktor solisti Ashat Kalibajeviga (47).

Kuidas täpselt see juhtus, et Kirgiisias sai ühest 16aastasest poisist üleöö nii vaimustunud Kino ja Viktor Tsoi fänn, et sellest sai talle teema ja elukutse kogu eluks?

Oli aasta 1987, ja juhtus see nagu paljude noorukitega, juhtusin nägema grupa Kinod televiisorist, tollal ülimenukast saatest „Vzgljad“ („Pilk“ – M.K.), kus kadunud saatejuht Vladislav Listjev võttis Piiteri underground-bändi näidata.