„See ehmatab ikka ära, kui kuulen „Ajavagude“ reklaami ja sealt tuleb isa hääl,“ sõnab Artur. „See on emotsionaalselt ikka väga raske...“

Isa kõnemaneeri Artur jäljendama ei hakka. „Kui tekste sisse lugesin, oli kergelt imelik tunne. Saatetegijad nõustasid mind, selgitasid, missugune on saate kui terviku tonaalsus, ja vaatasid, et ma õiges hingamises püsiks: et ma ei loeks liiga aeglaselt või kiiresti ja saate rütm oleks õige.“

Kuigi sellest on möödunud pea neli kuud, ei ole Artur isa lahkumisega harjunud. „Aeg-ajalt tulevad kummalised ehmatused hinge, kuid elu on selline, et kõik liigub ja möödub, midagi pole parata,“ ohkab ta. Ja muheleb siis: „Isa külastas mind ühel korral unes. See oli päris tore ja sümpaatne külastuskäik. Ta oli heas tujus, ei riielnud minuga, ei manitsenud. Kindlasti oleks tal nõu ja soovitusi anda ka minu tegemistes, kuid nüüd tuleb vaid arvata, mida ta võiks ühest või teisest asjast arvata…“