ARVUSTUS | "Soosik" näitab Olivia Colmani, Emma Stone'i ja Rachel Weiszi tõelist palet
Kõigile meeldimine ei tähenda sugugi, et Lanthimos oleks oma stiili osas allahindlusi teinud. Pigem vastupidi: tuntud karakternäitleja Olivia Colman, hetke üks suurimaid staare Emma Stone ning alati suurepärane Rachel Weisz on rakendatud absurdi, roppust, veidrusi, seksuaalseid pingeid ja hullumeelsust täis vankri ette niivõrd sobivalt, et raske on silmi ekraanilt pöörata. Selleks on ka teine põhjus. Nimelt on Lanthimose režii, Robbie Ryani operaatoritöö ja üldine kunstnikutöö niivõrd hoogne, kirev, imetlusväärne ning muidugi ka silmatorkavalt kaunis, et isegi kui lugu kuninganna Anne õukonna intriigidest 18. sajandi Inglismaal korda ei lähe, siis kõik muu ronib kiiresti naha alla.
Olivia Colman, Emma Stone ja Rachel Weisz elaksid justkui välja mingeid deemoneid, mida Lanthimos neile sisse söötis. Kui enne võis tunduda, et Stone on ülehinnatud näitleja, kellele sattuvad ette kogu aeg Oscari-filmid, siis "Soosik" aitab skeptikutel näha teda hoopis teises valguses. Colman on kuninganna rollis aga tõeline leid, sest suudab mõne hetke jooksul väljendada nii depressiooni, võllahuumorit, ülimat rõõmu kui ka täielikku hullumeelsust. Weisz on aga oma tuntud headuses: ta on alati olnud märkimisväärne ning siin näitab ta taaskord, miks teda niivõrd kõrgelt hinnatakse.
Lanthimose film on seksi ja lesbilikke suhteid täis, siin on roppuseid ja igasuguseid teisi vulgaarsusi. See kõik moodustab kohati hirmnaljaka sissevaate õukonnaellu, mida sageli kujutatakse liiga tõsiselt ning ilma igasuguse inimliku rumaluseta. "Soosik" näitab, et inimesed on kogu aeg rumalad olnud, aga selleks on ka erinevad põhjused: armastus, riik, patriotism, ülbus ja vahel lihtsalt rumalus.
"Soosik" on kõigile neile, kes hindavad režissööri, kes teeb kogu aeg midagi teistmoodi. Seekord ei kirjutanud ta vahelduseks ise stsenaariumit, peaosades on varasematest veelgi suuremad Hollywoodi staarid ning filmi lõbususeaste on veelgi suurem, aga senistest suurema projekti loomine pole kordagi vähendanud tema teravust. Filmi teine pool kannatab küll teemakorduste all ja tegelaste areng jääb ühel hetkel seisma, kuid lõpp suudab selle väikse seisaku siiski tasa teha.